ükskõiksus on halb asi!

Minul on elus mitmeid perioode. Kohe väga mitmeid! Ühel perioodil olen ma absoluutselt kõigega rahul ja õnnelik. Teisel perioodil olen ma meeletult kurb ja selline tuim ning kolmandal perioodil olen ma kõigega rahul ja õnnelik, kuid samas on mul peaaegu kõigest jumala savi. Ja ma tean, et ükskõiksus on halb. Eriti minu puhul. Kui inimesele ikka ei lähe midagi korda, siis.. on midagi valesti. 

Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et ma tahaksin, et minu küljes oleks nupp, millele saaks vajutada ja ma saaks tuimalt võtta kõike negatiivset ükskõikselt. Ja nüüd, kui see nii on, siis.. siis ma ka ei ole rahul. Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal toimub, aga ma võtan kõike halba, mis siia kommentaariumi tuleb, rahulikult ja ükskõikselt, isegi viskan nende inimeste üle nalja. Aga seda mulle pole õpetatud. Õpetatud on mulle seda, et kõiki inimesi peab austama. Seda, et targem annab järele. Seda, et seinaga pole mõtet vaielda. 

Mida ma tahan veel öelda, on see, et teie, minu kallid lugejad, olete mulle väga tähtsad. Ma olen vist kiviajast saadik korrutanud, et ma ei ole ülbe ja kuri ilma põhjuseta. Ma pole kellegagi kuri ja ülbe tegelikult, aga kui sa tuled siia oma negatiivsust välja pritsima ja ainult selle poindiga, et minus halba tunnet tekitada, siis ma lihtsalt pean samaga vastama. Mitte, et ma pean vaid see on loomulik liigutus minu puhul. 

Pole mingi uudne nähtus, et inimesed anonüümsena on sellised sõnakunnid, et karp vajub lahti, seega pikemat juttu ma ei tee. Samuti ei hakka ma halama ja nutma, kui pahad te, anonüümsed negatiivitarid (see sõna just hüppas pähe 😀 ah savi). Ma tean, et teil on vaja millestki või kellestki toituda, aga kui ma teile samaga vastan, ärge kukkuge kohe mölisema ja nutma, kui ülbe ja uhkust täis ma olen. 😀 Kohati on seda naljakas vaadata- teie tulete möllama siia ja kui ma ülbe või ükskõikne olen, siis kukute kiunuma, kui paha ma olen. 

Ärge otsustage minu isiksuse üle selle järgi, kuidas ma negatiivsetele kommentaaridele vastan. Kui te soovite mind tõesti tundma õppida, siis kribage mulle postkasti. Te veel üllatute 🙂

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Väga ilus pilt lõpus 🙂 Tahtsin veel küsida, et kuidas autokoolis läheb? Pole ammu selleteemalisi postitusi aga no pole olnud aega väga lugeda ka ise samuti autokoolis. 😀

  2. Jane Almers says:

    Aitäh!
    Ma kuskil just kellegi küsimusele vastasin pikemalt kommentaariumis selle autokooli teema kohta. Ma jätsin selle poolikuks. Sellel lihtsal põhjusel, et mul puudub vajalik aeg. 🙂 Aga kui elus rahulikum aeg, siis jätkan 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

3 kommentaari

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari