Elu on nii ebaõiglane

Sponsoreeritud

Ärkasin mina täna üles ja mis ma jälle näen – veel neli märtsikat on ilmavalgust näinud. Üks minu tuttava oma ka. Ei tee üldse kadedaks ju!

Ma tahan ka beeeeeebbbiiiiit! Miks ma ei võiks juba minna ja selle asja kaelast ära saada? Veel rohkem, kui tutika pisikese beebi saamine, ajab mind kadedaks see, et neil naistel see õudus läbi tehtud on. Krt, miks ma alati viimaseks jään?

Mul tõesõna on iga lapsega selline tunne, et kõik teised ümberringi saavad asjaga enne mind ühele poole ja saavad mõnusalt loorberitele puhkama oma tutika roosa ja pehme beebiga minna ja siis olen mina, rase forever. Vahet pole, et mul täitus alles 36. nädalat eks. Kui näed ikka, kuidas need beebid aina tulevad ja tulevad, tekib endal ka kohutav isu. Lausa nii kohutav, et võid endale fantoomsünnituse külge mõelda.

Ja ega see 6. märts on ju ka mägede taga. Ei liigu see aeg. Tee, mis tahad. Venib nagu tatt.

Masendav. Masendav, sest see ajab stressi ja stress ajab sööma ja nii ma siin õgin, hommikul kell 8.57 moosiga küpsiseid ja mõtisklen selle üle, kui nõmedalt kadedaks mind need sünnitajad teevad. Võiks nagu omaette vaikselt seda teha, eksole. Mis te tulete oma armsaid beebisid näitama siin ühele kibestunud lõpurasedale, ah? 😀

Samas, ma pean vist oma lootused heaga maha matma, sest teades oma lapsi, istub see ka raudselt seal veel aprilli keskpaigani. Peab raudselt rakendama jälle sundväljatõstmist. 😀

Ja kuigi ma naudin rasedust suht suurel määral, siis ma igatsen juba normaalses asendis varbaküünte lõikamist, kõhuli magamist, saabaste jalgapanekut ilma ohkimiste ja ähkimisteta, natuke kinnisemat kõhtu ja vastupidavamat põit… Ja kõike muud, mida mitte rasedad hõlpsasti teha saavad. 😀

Et siis teate. Elu on ebaõiglane. Ärge uhkustage oma beebidega. 😀 Muidu hakkan ennast üle sööma ja lisakilodes süüdistan hiljem teid. 😀

Ja muidugi, palju palju õnne värsketele emmedele! ❤️

Kommentaarid

  1. L says:

    Minu õde sûnnitas eile pisikese beebitüdruku ja OUMAIGAAD kui armas võib mõni inimene olla ??

  2. Andra says:

    Ma olin 40+4 rase ja mõtlesin omale fantoomsünnituse ja hakkasingi sünnitama ? mõttel on suur jõud.

  3. Kolmpoega*** says:

    Mul on 37+5 ja igal õhtul oota, äkki täna 🙂
    Sama lugu, kõrvetised, küljed magamisest valusad jms. Ja umbes tuhatviiiiisada inimest, kes ohivad, kui suur ma olen ja rasedus on nii ilus aeg!!

  4. Sandra says:

    Ma ei saanud pärast sünnitust veel tükk aega kõhuli magada, kuna rinnad piima nii täis 😀 Ootasin seda niii väga, aga vot ei saanudki 😀 #imetamine

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

9 kommentaari

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari