Ma kirjutan juba kolmandat korda postitust oma arvamusest sellest, mis juhtus Pariisis. Ma loen Delfit. Ma loen erinevaid blogipostitusi selle kohta, sest mind huvitab, kui erinevalt inimesed asju näevad ja mida nad arvavad.
Üha enam kasvab minu viha, kuidas inimesed nii lollid saavad olla. Kõik me väljendame seda, kui kaugel on Pariis, kuid kui lähedal see terrorioht meile reaalselt on, sest rünnak Pariisi vastu on rünnak terve Euroopa vastu. Täiesti tõsi!
Kuid inimesed on silmakirjalikud. Oi, kui silmakirjalikud. Mind ajab see lausa vihale. Ausalt. Vaatan internetis ringi ja näen, kuidas inimesed jagelevad profiilipildi muutmise pärast. Kuidas nad jagelevad pagulaste pärast- kes kaitsevad, kes mõistavad hukka, kuna üks terrorist oli varjupaigataotleja, on ilmselt kõik pagulased terroristid. Inimesed jagelevad selliste asjade pärast, samal ajal, kui Pariisis inimesed lähevad kooli, tööle, lasteaeda iga päev hirmuga, et keegi võib ennast nende lähedal õhku lasta või nende pihta lihtsalt tulistada.
Kas te saate aru, kui tähtsusetud on need asjad, mille üle te hetkel jagelete ja vaidlete? Kuidas inimesed väljendavad viha, sest nende facebook on täis triibulisi profiilipilte? What, ma pole elus tõesti suuremat probleemi kohanud, kui see. Toetusavaldus Prantsusmaale nii lihtsal viisil. Inimesed virisevad, kui midagi keerulist ja rasket peavad tegema. Ja nad virisevad ka siis, kui saavad nii lihtsal viisil näidata, et nad on asjadega kursis. Näidata, et nad on mõtetes inimestega, kes Pariisis hukkusid, kes Pariisis elavad. Näidata, et nad toetavad.
Mina muutsin oma profiilipildi tagasi sellel samal lihtsal põhjusel- ma ei viitsi inimestega jageleda. Minu jaoks on muud elulised asjad tähtsamad, kui sõdimine võõra inimesega sellise asja pärast. Parem süütan küünla.
Tõsi. Iga päev saab surma palju inimesi, samasugustes rünnakutes. Süütud inimesed. Ja sellepärast ma arvan pisut, et oli vale üldse facebookis selline võimalus teha, et saaks profiilipilti Prantsusmaa lipuvärvidesse muuta. Teisest küljest see mõte mulle meeldib. Ehk kokkuvõttes olen ma natuke segaduses.
Pagulased. Ma isiklikult arvan, et inimestel on hirm. Ma mõistan ja see on täiesti inimlik. Aga ärge minge üle piiri. Üks terrorist oli varjupaigataotleja, kui lugeda uudiseid, mis ei pane kõiki pagulasi ühte patta, kuid paneb tõsiselt mõtlema, kes nendest tulevad siia kurjade kavatsustega. Me ei tea seda ning teadmatus tekitab hirmu. Kui lihtne oleks nende pagulaste hulka sokutada ISISe terroriste ja imbuda erinevatesse riikidesse. Selle jaoks peakski kõiki abivajajaid aitama ja mugavuspagulased tagasi saatma. Rangelt kontrollima neid, keda me oma riiki laseme.
Sellepärast peame me kokku hoidma, mitte vaidlema, kelle profiilipilt facebookis on triibuline ja kellel see üldse puudub. Me peame kokku hoidma, üksteise seljatagust valvama, olema justkui naabrivalve, sest on aru saada, et inimesed ei oska hirmu tunda. On tunda silmakirjalikkust, kus justkui väljendavad, et nad teavad, mida tunnevad Pariisi inimesed. Ilmselgelt nad seda reaalselt ei tea. Ei saagi teadma enne, kui oleme ise midagi sellist läbi elanud, mida ma siiralt loodan, et ei juhtu.
Aga ma olen vihane ja ma pole iial võtnud plaaniks avaldada nii sügavatel ja halbadel teemadel oma blogis arvamust, sest vähemalt paljud meie riigi elanikud ei tolereeri inimesi, kes nendega samamoodi ei arva. Selle asemel, et inimlikult vastu vaielda, arutleda või oma arvamus kirja panna, hakkavad nad mõnitama, solvama ja naeruvääristama, sest kes olen mina, kui ma ei arva sama, mis tema?
Paljudest jääb mulje nagu nad oleksid lasteaialapsed, kes kaklevad ühe ja sama mänguasja pärast. Vaadake natuke kaugemale. Elus on tähtsamaid asju, kui need, mille üle te hetkel jagelete. Sellistel hetkedel peab riik kokku hoidma. Suruge oma uhkus ometigi kord alla.
Lõpuks üks mõistlik arvamus ka sel teemal! Vastik lugeda aina kuidas inimesed selliste asjade üle õelutsevad.
Kus kadunud oled? Kas selle psaiko pärast enam ei kirjuta nii tihti ? :S