Ajendatuna sellest artiklist (LINK) ning just lõpetades füüsika ja matemaatika kontrolltööd, tundes endas erakordset rahulikkust, mõtlesin jällegi oma muljed ja mõtted kirja panna sellel teemal.
Kui ma alguses seda postitust lugesin, mõtlesin, et sellel naisel on psühhiaatri abi vaja, tõsiselt. Kuid siis mõtlesin uuesti… Mida teeksin mina, kui minu keha oleks peale sünnitusi olnud nii õõvastav nagu see naine kirjeldab enda oma? Ma võin öelda, et mul vist on vedanud, aga mul on õrnad venitusarmid kõhul, rindadel ja reitel ning ma olen täheldanud, et aastatega lähevad nad aina heledamaks.
Samuti ei ole ma siiani mõelnud neist, kui häbiplekist. Muidugi olen ma oma keha peale sünnitust häbenenud, aga seda sellel põhjusel, et lasin end käest ja lasin sellel polstril oma kehale koguneda. Ma pole iial häbenenud venitusarme. Suvel rannas käies tunnen ma end pigem uhkena- mängides oma kahe lapsega ja lihtsalt olles. Vahet pole, kas inimesed vahivad mu volte või venitusarme, kusjuures viimased ei olegi nii hullud enam.
Teisest küljest ei ole ma nii julge, et riputaksin siia postituse juurde oma kehast pilte, sest ma pole kunagi armastanud internetis nendega lehvitada, v.a üks kord, kui orkutisse panin enda nabaneedist pildi. Ja noh.. siis jäi paljast kõhtu ka peale.
Siiski, arvan, et kui ma vaevleksin sellistes kompleksides nagu artiklit kirjutanud naine, otsiksin ma abi kindlasti psühhiaatrilt, sest kui sa väldid oma meest, sügaval alateadvuses süüdistad oma last, siis kahjuks ei saa sellest midagi head tulla. Pole häbi asi minna psühhiaatri juurde ja paluda abi. Rääkides hakkab kergem. Rääkides oma mehega esmalt.
Muidugi ei võta kõik inimesed venitusarme nii roosiliselt ning mõnel inimene on lausa nii lucky, et ei omagi neid, aga selle asemel, et elu lõpuni nutta, tekitada enda ümber olevates inimestes sellega negatiivseid tundeid, võiksid sa lihtsalt mõelda, et need armid on sinu kehal põhjusega ning kui sa hakkad neisse ise positiivselt suhtuma, muutub maailm sinu ümber palju paremaks. Kui sa ise ennast ei armasta, kuidas saavad seda teised teha?
See et armid lähevad heledamaks on just halb .. 😉
Kui armid on veel punased/lillakas annab neid kaotada kallite kreemidega ja toitumisega.
Kui arm on juba valge- ei kao see enam kuskile.
Ma ei põe selle pärast, las nad siis olla seal 😉 Olen nendega harjunud juba 😉
Täiesti Õige mõtlemine.
Igal naisel on neid, kellel rohkem ja kellel vähem. Sama on ka tselluliidiga.
Elu on lihtsalt liiiga lühike, et põdeda iga väiksema kriipsu ja tsellu pärast. See kõik on osa naiseks olemisest.
Ja seda enam, kui oled sünnitanud 2 imearmsat poissi- need armid on täiega väärt seda kõike.
Minul ka vedas. Küljel natukene arme ja kõhul.
Kuigi see keha pärast sünnitust on nii hull teema. Mingiaeg lugesin delfist, naiste lugusid. Nad ajasid raseduse ja sünnituse kaela, et kaalust alla ei saa. Nad ei nutnud enda armide pärast, vaid selle, et laps on juba suur aga keha ikka kole. Seal oli juures jutt, et naised ei peaks ennast häbenema peale sünnitust.
Ei peagi, vähesed tulevad tagasi sama saledana kui olid enne rasedust. Kõigil jäävad mingi kilod, aga see kaob kui kohe uut polstrit kodus endale peale ei sööda. Armid aga on ja mis siis? Muidugi on mul sõdamest kahju enda sõbrannast kellel on pikad punased rebendid alates rindadest ja lõpetates kintsude juureds. Vot see oli jube vaatepilt :/
Mul on üks tuttav, kellel on kohutavad rasedusarmid kõhul ja kõht sõna otseses mõttes ripub ees nagu mingi kott, aga ma imetlen teda,sest ta poeg on juba koolilaps ning ta ei ole siiani meelt heidutanud vaid teinud kõik, et tema lapsel hea oleks. Lisaks on ta üksik ema ja lausa vapustav ema.
Ise ma mõtlen, et kelle ees sa oma keha häbened? Mehe ees? Miks? Kas mees on selleks põhjust andnud? Näiteks mina teadsin kohe peale sünnitusi, et ma ei hakka oma keha häbenema, sest mehega koosoldud aeg olen aru saanud, et mees armastab mind sellisena nagu ma olen, olgu ma voltis või mitte, armidega või mitte.
Eelkõige arvan, et kui sa mehe ees häbened arme, mis on osa teist mõlemast ja mees samuti vihjab, et need armid on koledad või midagi, siis see mees on küll hale möku. Tõeline mees, kes koos sinuga lapse valmis tegi, sind raseduse ajal poputas ja hiljem koos sünnitusel sinuga oli, ei vaata sind teisiti nende armide pärast. Ta on sulle toeks, et hakkaksid oma keha rohkem armastama. 🙂
Mehe roll on kindlasti oluline. Mina ehmatasin esimese hooga väga ära, sest armid tulid wupsti – hommikul läksin tööle, polnud midagi, õhtul tulin koju ja olin triibuline. Ja olin alguses tõesti ehmatanud. Tagant järgi ma ei tea, mis ma mõtlesin, et nad ükshaaval tulevad ja ma saan rahus harjuda iga armiga või mida 😀 Eks siis mees veidi lohutas, mina olin täiesti isver-susver-jummel, mis nüüd küll juhtus. Paari päevaga jõudis enda mõistus ka järele, et ega vist mingit teadet ette ei saa, et “homme saabuvad venitusarmid, pane vaim valmis” 😀
Nüüd on suhe venitusarmidega umbes samasugune nagu kõrvade või nina või väikese varbaga – on nagu nad on, ega sellepärast midagi tegemata või kuskil käimata ei jää ja ega neile ei mõtle ka.
Ranna teema – ma arvan, et kes tahab vahtida/kommenteerida vms, see leiab, mida vahtida ja kommenteerida. Kes naudib oma olemist, seda vaevalt teise venitusarmid, voldid, liiga pikk nina või väikesed kõrvad huvitavad 🙂
Kusjuures mul oli just plaanis sellest kirjutama hakata oma blogis. Minu kehaga tegid rasedused-sünnitused päris korraliku töö, aga suhtumine kehasse on hoopis teine.
Siinkohal vist pean selgitama, et ei ründa sind vaid lihtsalt küsin.
Mis värk sul selle blogi kujundusega on, päevas mitu korda vahetad??
Eile ja täna sellised päevad olnud, kus vana kujundus jube tüütuks ja igavaks muutunud. Niisiis ma olengi siin nendel päevadel püüdnud leida midagi, mis mulle meeldiks ja millega rahul oleksin. Vabandan ebamugavuste pärast ning ilmselt jääb blogi selliseks pikemaks ajaks, sest olen leidnud selle “õige” praeguse seisuga 🙂