Mõni minu blogi pikaaegsem lugeja teab, et aastaid tagasi algasid mul paanikahäire ja ärevushäired. Ma olen nendest mitmel korral kirjutanud siin (LINK), siin (LINK) ja siin (LINK)
See, millest mul need tekkisid võib lugeda viimasest lingitatud postitusest. Tänaseks olen ma selles enam, kui kindel, sest psühhiaater, kelle juures ma käisin, arvas sama.
Eile, kui ma läksin autokooli, mu peopesad higistasid, mu süda peksis rinnus hirmsalt. Tänu sellele haigusele (ma ei loe seda enam oma elus haiguseks vaid eluosaks juba) pelgan ma minna võõrasse seltskonda üksinda. Ma väldin igal võimalusel olemist üksinda rahvarohkes kohas. Ma lihtsalt kardan ja kõik.
Kui minuga on kaasas keegi hea tuttav, siis on see olukord vähem stressirohke. Ma saan selle kiirelt oma kontrolli alla.
Tulles tagasi eilse juurde, siis ma olin peaaegu, et otsa ringi pööramas, kui ma mõtlesin, et “nüüd või ei iial” ja ma astusin klassiruumi sisse. Algselt seadsin end klassi taha kõige viimasesse ritta, kuid õpetaja julgustas ette poole istuma. Nii ma istusingi kõige ette, mis mul ikka kaotada on. Kui lähen paanikasse, torman ummisjalu klassist välja ja ei naase enam iial. Ilmselt. See oli see kõige hullem ettekujutus. Õnneks sedasi see ei läinud. Kõige selle asemel, mis ma ette kujutasin, istusin ma pea kaks ja pool tundi seal klassi eesotsas, vastasin õpetaja küsimustele ja tundsin end lausa koduselt. Lõpuks.
Ma olin enda üle nii uhke, et pidasin esmakordselt nii kaua vastu võõraste inimeste keskel. Ja mis peamine, ÜKSINDA, ilma ühegi tuttava näota.
Ärevushäired olid peamiselt põhjuseks, miks ma jätsin eelmisel õppeaastal 11 klassi pooleli. Ma kardsin minna tundi, kus olid võõrad inimesed. Nüüd ma tean, et ma ei karda seda enam ja saan hakkama. Oma hirmudele alla jäämine on elus kõige lollim tegu, mida ma olen teinud.
Ma kõndisin eile püstipäi, naeratus näol ja selg sirgus autokoolist välja ning olin tõsiselt õnnelik. Ootan juba, millal saan järgmisesse loengusse minna.
Viimased postitused
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
2 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari
Poiss või tüdruk?
Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]
Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…
… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]
4 kommentaari
Ei iial enam…
Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]
5 kommentaari
Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan
Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]
8 kommentaari