inimesed ja nende vabandused

Ühes viimases postituses kirjutasin naabritest, kes iga kord vastu radikaid tagus, kui lapsed mängisid kodus. Kaks nädalat oli kodus selline rahu, et kõhe hakkab- vanem poeg oli mul ju vanemate juures. 

Mainisin ka seda, et korteriomanik saatis mu mehele sõnumi, kus naabrid kaebavad selle üle, mis lärm meil siin on. 

Täna sai asjas natuke selgust, sest omanik saatis mehe e-mailile kirja, mille oli üks naabritest meie all kirjutanud talle. Kirjas küsis naaber, et kas meil on siin mingi töökoda, et peaaegu igal päeval käib trampimine ning toksimine ja isegi peale südaööd. Ma olin hämmingus ja tõesti mõtlesin, et kes on see tropp, kes meie all elab.



Jah, lapsed mängivad vahepeal, kuid mitte nii jõhkralt, et lausa töökoda meenutaks. Ning viimased kaks nädalat on meie kodus olnud veel rahulikum, kui kalmistul. Endalgi hakkab kõhe tunne. 

Ma isegi enamus sellised mänguasjad, mis kolinat tekitavad, kuskile kappi ära pannud, et mitte naabreid häirida. Lapsed on nagu lapsed ikka. Mul peavad ikka jubedad lapsed olema, kui nad mängivad nii, et seda võiks võrrelda töökojaga. 😀

Mees saatis naabrinaisele e-maili, kuid ei suutnud vastust oodata, otsis tel numbri ja helistas talle, et teada saada, milles probleem. Naabrinaine kukkus kohe vabandama, et tema ei teadnud, et meil lapsed on.. No way, me oleme aasta ja pool olnud naabrid ning tema hiilgab vabandusega, et elas kogu see aeg teadmatuses, mis mõttes nagu?! Kergelt peast soe? Pea iga päev lähen ja tulen lastega välja või väljast. Ja tema ei teadnud, meil on lapsed.. Ja veel kaks tükki!
“Kui on lapsed, siis on asjad jah teistmoodi”. Wow, tahad medalit? Pole ka mõni ime, miks ma vanemate inimestega kokkupuudet väldin, nad on mulle nii palju ebamugavust tekitanud. 
Kokkuvõttes saigi asi lahendatud. Vanatädike elab üksinda ja kuulebki kõrv kikkis igat heli, sest elu on lihtsalt nii julmalt igav millegi muuga tegelemiseks. 


Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Mul oli ka nii kui ema juures elasin. All elas üks vene vanamutt, väga tüütu ja väga halb inimene. Ja kui vend jooksis või kogemata trampis või midagi, jooksis kohe ukse taha, et tema ei saa magada ja tema lühter kukub laest alla. Väga nõmedad on sellised inimesed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari