Päev on juba peaaegu öösse veerenud ja ma leian alles nüüd mahti kirja panna tänase päeva tähtsuse. Ühel kutil meie perest on sünnipäev. Keskmisel kutil. Kui Hendrik veel imik oli, mõtlesin ma, millal see beebiaeg juba läbi saab- need gaasitrallid, oksendamised, kakamised, mähkmed. Oeh! Ja nüüd kui noorhärra sai juba viie aastaseks, tuleb ikka pisar silma küll, sest aeg libiseb nii kiiresti käest.
Nende viie aasta jooksul on meie vahel nii palju emotsioone olnud. Me oleme üksteist paremini tundma õppinud. Hendrikul on kujunenud välja iseloom, käitumisharjumused, soovid, valikud. Ma tean, mis talle maitseb, mis ei maitse. Mida ta armastab teha ja mida mitte. Nii kummaline, kuid rõõmustav on näha pealt, kuidas ühest imikust sirgub suur inimene. Sealjuures ise sellele kõigele kaasa aidates, teda suunates ja juhendades.
Pean tunnistama, et Hendrikut kasvatades panin ma nii mitme asjaga puusse, sest esimene laps oli kuidagi.. üllatusi täis, esmakordne (loogiline! :D) ja üldse uus kogemus. See pole üldse sama, kui tegeleda kellegi teise lapsega. See on hoopis teisiti.
Kui mitmeid kordi on Hendrik mulle öelnud, et ta mind armastab. Kui mitmeid kordi on ta mind oma toast välja ajanud ja öelnud, et ei taha emmet. Kui mitmeid kordi oleme koos istunud, rääkinud juttu ja lihtsalt olnud. Kui mitmeid kordi oleme üksteise peale kurjad olnud, kuid õhtul läheme magama, kallistame ja ütleme teineteisele: “Ma armastan sind.”
Ma ei oleks kunagi arvanud, et 23-aastasena olen ma 5-aastase poisi ema. Minu teismelise ideaali järgi oleks ma emaks saanud alles 25-aastaselt, kuid sisimas ma olen õnnelik. Isegi, kui ma seda alati välja ei näita, sest mu närvikava on nii ribadeks kistud. Ma olen õnnelik. Mul on maailma parimad pojad. Hendrik, kes on see vanem, on tubli abiline mul kodus. Ega see kooliteegi kaugel enam pole… Ma võikski siia kirjutama jääda, sest oma lapse/laste kohta on nii palju öelda, aga kuna nad juba kannatamatult mind ootavad ninjakilpkonne vahtima, siis pean lippama…Tsau!
Viimased postitused
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari