Ühe käega kussutan Oliveri vankrit, teisega segan putru ja kolmandaga toksin klaviatuuri. Jep, see ongi minu saladus, kuidas ma kõigega kuidagi (teie arvates ülihästi, aga ise tahaks iga kord, kui keegi seda kirjutab, kõva kajaka maha panna) siin toime tulen – mul on rohkem kui kaks kätt.
Ja ega praegugi tegelikult vajab hädasti koristamist meie külaliste tuba (loe: meie magamistuba), laste kapid peaks ära sorteerima, riiulid kooliasjadest tühjaks tegema ja sada muud asja, aga ikka istun ma siin läpaka taga (jah, on juhtunud suur maailmaime – ma blogin läpakast. Mõned võibolla on kõrva taha jätnud, kui olen maininud, aga ma olen kõik need 13 aastat bloginud ja sisu loonud ja sotsiaalmeedias tegutsenud just läbi telefoni) ja kirjutan. Ega need asjad eest ära jookse. Kahjuks. Mu mõtted ja tung blogida aga võivad seda teha küll, kui õigel ajal kinni neid ei püüa.
Aga hei! Ma olen siin! Tsau! Kuidas teil läinud on? Ma nägin täna Mallu imeilusa terrassi videot ja võtsin vastu otsuse – ma hakkan uuesti blogima! Kuidas need kaks omavahel seotud on? Ei tea ja kui palju ma ka ei mõtiskleks selle üle, siis ei suuda mõelda ma ühtegi loogilist seletust siia. Samas olen ma viimasel ajal mõelnud palju selle üle, kui kummaline mu aju on, nii et, ilmselt nende kahe asja seos tuleb ka sealt kummaliste asjade osakonnast.
Blogimist olen ma igatsenud. Elus on palju asju toimunud, mille kohta oma peas mõtlen, et sellest võiks kirjutada, uurida, mida teie arvate, kuidas teie toimiks või niisama lihtsalt elu ja olu jagada, ilma ühegi suurema eesmärgita. Olen igatsenud seda kirjutamist ja jagamist, aga miskipärast pole ma siia niimoodi reaalselt midagi kirja panema jõudnud. Varem ikka kirjutasin, lihtsalt avaldamise nuppu ei vajutanud ja postitus jäi mustandite alla konutama. Sellega sai mingisugune vajadus minus rahuldatud. Kuni hetkeni, mil see ka enam ei toiminud ja edaspidised mustandid jäid kõik minu pähe. Ilmselt siit koorub välja ka mingisugune vastus sellele, miks see blogimise kihk nii suureks on kasvanud… Pähe on ilmselt kogunenud rohkem, kui seal tegelikult ruumi on. Mälu hakkab täis saama.
Aga mis siis vahepeal toimunud on? Uhh, kui saaks panoraamvaate oma peast teile anda! Väliselt ilmselt ei tundu, aga minu sees on toimunud paaaalju. Liiga palju.
Kõigest ma ilmselt blogida ei saa, mis mu elus toimub, sest viimaste aastatega olen kasvanud inimeseks, kes draamasid väga ei armasta. Kui pole tegu minu draamaga. Teiste omasid võin vaadata küll.
Ok ok, ma üritasin lahe olla. Ilmselt vanus on sealmaal, et ka teiste draamadest scrollin üle. Enamasti. Kui draamateema mind just kuidagi ei mõjuta – ala Mallu nt jagas pervode teemat jne. See ajab küll närvi, kui mingid mehed lapsi taga ajavad.
Viimased pool aastat on olnud keerulised. Kui ma suutsin ligi 16 aastat elada mõttega, et lapsepõlves kogetud traumad võib väga vabalt jätta selja taha ja nad ei hakka mind kunagi kuidagi mõjutama, sest juhtusid ammu ja ma olen nüüd suur ja tugev, siis… eksisin ma rängalt ja sain väga valusa hoobi sellest.
Tundsin end emana väga läbikukkununa, tunnen pisut siiani, et ei saa hakkama ja olen teistest kuidagi kehvem.
Äärepealt oleks abikaasaga lahku läinud, sest elu juhtus ja mõtlesin, et ei viitsi teha läbi midagi, mida oleme kunagi juba koos üle elanud.
Pikaaegse sõbrannaga lõpetasime suhtlemise.
Vanematega lõpetasin suhtlemise.
Beebimull lõhkes. Mulle meeldib, kui nõmedad inimesed on. Kui ma oma beebimullis olin ja sellest kirjutasin, sain palju tagasisidet – just sellist “seda beebimulli sa kaua ei naudi, usu mind, varsti see lõhkeb”. Ja selles mullis olles rõkkasin ma rõõmust ja saatsin mõttes kõik need kirjutajad kuradile. Kuni see mull lõhkes. Ja ma olin nende peale pahane.
Ma polnud seda mulli kunagi kogenud. Selles elada oli niii mõnus. Aga väga valus oli, kui see lõhkes.
Mis veel?
Mõne sõbrannaga, kellega varem suhtlesime pigem harvem, on suhtlus tugevamaks muutunud ja mul on enda arengu üle siiralt hea meel – et ma olen hakanud lõpuks laskma enda ligidale naisi. Kes mind kauem on jälginud, teab, et ma pole olnud just suurim sõbrustaja ja pigem hoidnud omaette. Olen selles osas palju oma mõttemaailma muutnud. Ja see tunne, et su ümber on toredaid naisi, kes sind hoiavad, see on imeline ja ainus asi, mille pärast mul kahju on, on see, et nii pikalt oma kookonis istusin ja kedagi endale ligi ei lasknud. On ikka päris nunnu, kui sul on oma sõbrannad. Päriselt.
Juuksed värvisin heledamaks.
See postitus kisub siin nüüd ilgelt pikaks. See on see, kui pole pikalt jaganud. Aga võibolla on ka asi selles, et kui ma kirjutama hakkan, siis suht raske on piiri ette panna. Mõtted lihtsalt voolavad ja nii palju on alati kirjasõnas öelda.
Kokkuvõttes: elu on tegelikult ilus ja lihtne, kõige parem antidepressant on lastega koos mängimine, värskes õhus viibimine, raamatute lugemine ja lihtsalt olemine.
Küll mul kergem hakkab hinges ja kõik paremaks läheb. On alati nii läinud! Vaatlesin üks päev võililli – ühel hetkel ilusad kollased, teisel hetkel hallid ja pudenevad, aga seda kõike on vaja, et nad saaks jälle erkkollaselt särada. Umbes nii ma üritan iseendast ka mõelda – vahel on vaja seda halli udu ja pudenemist, et siis jälle taas täiel hiilgusel särada!
Kuidas teil läinud on? Kes veel nii rõõmsalt ootab suvevaheaega? Jutustame. 🙂
Hei! Ma pole sind jälginud stabiilselt. Vahepeal satun mõnda postitust lugema, kui voogu satub ja siis mõtlen alati, et oled ülivinge naine, kes tegeleb oma raskustega ja hoiab pead püsti. Minu elu kippunud ka olema selline sitt sita otsa ja lapsepõlve traumad pole ka võõras asi. Jäin su beebimullile mõtlema, mille kohta ma pole varem sinu postitust näinud. Kas see beebimull oli mingi happy periood rasedana või mis värk oli? Ma ise tunnen, et tahaks ka vahelduseks mullis olla, kus sea pakutakse? 😀
Heii!
Vaata, kirjutasin siin sellest: https://janeblogi.ee/liiga-positiivne-postitus-et-lugeda/
Ja okei, nõks nüüd valetasin, et viimased pool aastat on olnud keerulised. See beebimulli aeg oli küll mõnus. 🙌
No tsau,tsau. Ma ei väsi kordamast,et oled mega lahe naine ja ema. Kahju,et ma nii julge pole veel olnud,et sinuga päriselt suhelda. Kujutan juba ette,kui head sõbrannad meist võiks saada. Oleks palju millest rääkida. Kui minul oleks palju lapsi,siis poleks ilmselt sellel ärevusel aega mind painata😀 Aga ma poleks nii vaper ja äge ema kui sina😉 Sa Jane oled võimas ja äge naine ja imetlen sind alati.🙂
Mul pole uute sõprade vastu midagi. 🫶 Ma ise just üritan ka rohkem avatud meelega olla ja rohkem suhelda, näen, et see tuleb ärevuse vaatenurgast ka väga kasuks. 😍
Tsauki,tsauki armas Jane☺️
Isegi vahel tunnen,et olen totaalselt läbi pôlenud emana.Kas puberteedi eas poissi on siis nii raske kasvatada/juhendada😆
Aga puhkus läheneb ja see on hea,saab kauem puhata.Suveplaane ei oskagi kohe plaanida.
Ma olen aru saanud nüüdseks (üks teismeline, teine ka kohe), et siis alles läheb raskeks elu. 😅
Olen väga pikalt jälginud sinu tegemisi.Üldiselt ei kommenteeri kunagi aga täna tundsin et kohe on vaja. Sul on alati olnud mulle midagi edasi anda ja ka nüüd, kui lugesin su postitust. Ja saan ka nüüd öelda jälle, et samastun sinu tunnetega seoses lapsepõlvega ja traumadega käsikäes kõndimisega.
Oled võimas naine! Imetlemist väärt naine ja ema!
Ja suvi annab kindlasti palju energiat ja jõudu juurde. Ole sama tugev ja särav edasi 🥰🤍🩷
Nii armas! 🥺 Aitäh nende ilusate sõnade eest, võttis silmad märjaks. 🫶
Jälgin ka juba aastaid sind/teid 😁pole väga kommenteerija tüüpi kuid see postitus kõnetas. Olen 5 lapse ema, kellest kõige pisim 7 kuune ja tean seda beebimulli asja väga hästi. Endal ka siin vahepeal nii keeruline olnud igatepidi aga saab hakkama💪😊
Sa oled Imeline Ema! 🩷
Tore on näha teie tegevusi!
P.S. samuti uute tutvuste vastu pole midagi 😁
Aitäh nii ilusate sõnade eest! 🫶
Mina nägin teid Põlvas peol ja mõtlesin,et nii tore kaua koos olnud paar ja hoiavad ikka ümbert kinni nagu äsja armunud.
Tõesti kaisutame ka kodust väljaspool. 🫶