Ma tunnen end hetkel laisa ussina. Ainult pikutaks ja väänleks ning sooviks, et ei pea ilmas sooja teki alt välja tulema ja midagi tegema. Kahjuks elu mulle ei halasta või oleks õigem öelda, et lapsed mulle ei halasta?! Jah, just. Nad valasid just liiter piima köögi põrandale. Ma ei tea, kas see oli kogemata või selleks, et emme end lõpuks voodist välja ajaks või vaesed lapsed on näljased ja tahtsid endale putru teha. Who knows, aga siin ma olen, läbinud eduka teekonna enda voodist diivanile. Ma istun. Enam ei pikuta. Ma mäletan, et pühapäeval olin ma teel vannituppa. Pead pesema. Täna on teisipäev ja ma pole sinna jõudnud, sest teadagi, tuleb sada muud asja vahele enne, kui ma jõuan selle päris asjani, mida teha tahtsin.
Ma pean tunnistama, et alates sellest, kui töölt ära tulin, olen jube laisaks muutunud. Koguaeg on väsimus peal, midagi teha ei viitsi. Tähtsad asjad saab muidugi tehtud, mida peab tegema. Võibolla on asi selles, et ma söön viimasel ajal väga vähe. Kui oleks võimalik, siis ma ei sööks üldse, sest ma ei viitsi end kööki vedada ja olgem ausad, ega isu ka ei ole. Hommikuti ärkan peavaluga. Mitte küll nii jubedaga, kui kunagi, aga siiski. Ehk kokkuvõtvalt tunnen ma, et hull kass on peal. Eile käisin postkontoris ja kui ma õue läksin, siis mind valdas selline tunne nagu ma näeks esimest korda välismaailma. Jube oli. Viimati käisin eelmine reede kõndimas, üle viie kiltsa. Sõbranna juurde ja tagasi. Kõik, mis vahepeal toimus, loeme mittejuhtunuks.
Kes tahab mu väsimust ja kanget kaela endale? Kes tahab seda nohu ja aevastust endale? Ma tahan olla värske ja energiline. Ma tahaks tunda end puhanuna. Ma tahan olla inimene jälle!
Vabandust, mul on vahepeal vahelt ära jäänud, miks Sa töölt ära tulid? Viimati ma mäletan, et Sa rääkisid, et Sulle väga meeldib seal 🙂
Ma pole sellest tegelikult kirjutanudki. Põhjuseid oli mitmeid. Jah, väga mitmed töökaaslased olid väga khuulid ja vahvad ning töö iseenesest ka meeldis. Ma arvan, et kirjutan mingi aeg täpsemalt põhjustest. 🙂