No ma ei tea, kui ma veel üksik hunt olin ja kahte poega ei omanud, tähendas vaikus ainult puhkamist ja lebotamist. Tänasel päeval see enam nii ei ole. Või oleks õigem öelda, et lastega see ei ole absoluutselt nii? Sest mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam saab mulle selgeks, et vaikus on minu elus üks suurimaid privileege.
Ma vahel mõtlen, et meil on siin kolmetoalises nii palju ruumi, et peaks ühest toast palvekoja ehitama, sest tihti palun ma just jumalat, et ta saadaks mulle kilode viisi kannatust!
Mäletate seda õndsat päeva, mil ma oma lastega kasuliku diili tegin ja nad ainult ühe kommipaki eest terve oma toa ära koristasid? Well, ma astusin täna paradiisist välja. Vaikus. See on kurjakuulutav sõna laste puhul. Vähemalt minu omadega see nii on. Nad olid suutnud enda toas vaikselt olla ei rohkem ega vähem kui tund aega ja ma ausalt öeldes ei julenud sinna tuppa siseneda. Ma teadsin, et kui on vaikus, siis ei tähenda see kunagi midagi head. Noh, iga kord see muidugi ei kehti, näiteks siis kui elasime eelmises korteris ja nad suure käraga viskasid 42 tollisel teleril ekraani sisse. 😀 Ei tea mina siiani, kes seda neist tegi, sest mõlemad näitavad näpuga üksteise peale.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Aga et teile ei jääks mulje, et mu lapsed on täielikud psaikod, siis nad ikkagist aitasid tunde hiljem mul selle laga ära koristada. Ma endiselt ei tea, mis vedelik seal diivanil oli ja egas ma enam teada ka ei taha. Kuna lapsed lähevad järgmisel nädalal maale vanavanemate juurde, saan ma lõpuks toad ära koristada! Kui nad kodus on, ei ole koristamine just kõige hiilgavam idee. Juhul kui ma oma viimastest närvidestki ei taha ilma jääda. Aga ometi on nad nii armsad.
Viimased postitused
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
2 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari
Poiss või tüdruk?
Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]
Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…
… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]
4 kommentaari
Ei iial enam…
Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]
5 kommentaari
Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan
Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]
8 kommentaari