No ma ei tea, kui ma veel üksik hunt olin ja kahte poega ei omanud, tähendas vaikus ainult puhkamist ja lebotamist. Tänasel päeval see enam nii ei ole. Või oleks õigem öelda, et lastega see ei ole absoluutselt nii? Sest mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam saab mulle selgeks, et vaikus on minu elus üks suurimaid privileege.
Ma vahel mõtlen, et meil on siin kolmetoalises nii palju ruumi, et peaks ühest toast palvekoja ehitama, sest tihti palun ma just jumalat, et ta saadaks mulle kilode viisi kannatust!
Mäletate seda õndsat päeva, mil ma oma lastega kasuliku diili tegin ja nad ainult ühe kommipaki eest terve oma toa ära koristasid? Well, ma astusin täna paradiisist välja. Vaikus. See on kurjakuulutav sõna laste puhul. Vähemalt minu omadega see nii on. Nad olid suutnud enda toas vaikselt olla ei rohkem ega vähem kui tund aega ja ma ausalt öeldes ei julenud sinna tuppa siseneda. Ma teadsin, et kui on vaikus, siis ei tähenda see kunagi midagi head. Noh, iga kord see muidugi ei kehti, näiteks siis kui elasime eelmises korteris ja nad suure käraga viskasid 42 tollisel teleril ekraani sisse. 😀 Ei tea mina siiani, kes seda neist tegi, sest mõlemad näitavad näpuga üksteise peale.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Aga et teile ei jääks mulje, et mu lapsed on täielikud psaikod, siis nad ikkagist aitasid tunde hiljem mul selle laga ära koristada. Ma endiselt ei tea, mis vedelik seal diivanil oli ja egas ma enam teada ka ei taha. Kuna lapsed lähevad järgmisel nädalal maale vanavanemate juurde, saan ma lõpuks toad ära koristada! Kui nad kodus on, ei ole koristamine just kõige hiilgavam idee. Juhul kui ma oma viimastest närvidestki ei taha ilma jääda. Aga ometi on nad nii armsad.
Viimased postitused
Jep, ma olen….
Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]
Kas on ikka pointi uuesti abielluda?
Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]
9 kommentaari
Kuidas ma siin nutta lahistan
Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]
3 kommentaari
Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa
Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]
12 kommentaari
Sellest imelisest talvest
Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]
Liiga positiivne postitus, et lugeda
Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]
10 kommentaari
Keha pärast keisrit
Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]
13 kommentaari
Beebimulli postitus
Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]
5 kommentaari
Millest mitte keegi ei räägi sulle…
Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]
15 kommentaari