No ma ei tea, kui ma veel üksik hunt olin ja kahte poega ei omanud, tähendas vaikus ainult puhkamist ja lebotamist. Tänasel päeval see enam nii ei ole. Või oleks õigem öelda, et lastega see ei ole absoluutselt nii? Sest mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam saab mulle selgeks, et vaikus on minu elus üks suurimaid privileege.
Ma vahel mõtlen, et meil on siin kolmetoalises nii palju ruumi, et peaks ühest toast palvekoja ehitama, sest tihti palun ma just jumalat, et ta saadaks mulle kilode viisi kannatust!
Mäletate seda õndsat päeva, mil ma oma lastega kasuliku diili tegin ja nad ainult ühe kommipaki eest terve oma toa ära koristasid? Well, ma astusin täna paradiisist välja. Vaikus. See on kurjakuulutav sõna laste puhul. Vähemalt minu omadega see nii on. Nad olid suutnud enda toas vaikselt olla ei rohkem ega vähem kui tund aega ja ma ausalt öeldes ei julenud sinna tuppa siseneda. Ma teadsin, et kui on vaikus, siis ei tähenda see kunagi midagi head. Noh, iga kord see muidugi ei kehti, näiteks siis kui elasime eelmises korteris ja nad suure käraga viskasid 42 tollisel teleril ekraani sisse. 😀 Ei tea mina siiani, kes seda neist tegi, sest mõlemad näitavad näpuga üksteise peale.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Kuigi tahtmist üldse sinna tuppa minna ei olnud, siis jõudis kohale reaalsus- ma pean sinna kunagi niikuinii minema ja ma ei pääse sellest, mis seal tehtud on. Või mida ei ole. Nii ma sinna sisse astusingi ja lihtsalt ohkasin. Hendrik aga vaatas minu poole ja ütles: “Emme, mine ära, me mängime.” Aga ehk hakkaks koristama? Voodi alla enam ei mahu rohkem asju.
Aga et teile ei jääks mulje, et mu lapsed on täielikud psaikod, siis nad ikkagist aitasid tunde hiljem mul selle laga ära koristada. Ma endiselt ei tea, mis vedelik seal diivanil oli ja egas ma enam teada ka ei taha. Kuna lapsed lähevad järgmisel nädalal maale vanavanemate juurde, saan ma lõpuks toad ära koristada! Kui nad kodus on, ei ole koristamine just kõige hiilgavam idee. Juhul kui ma oma viimastest närvidestki ei taha ilma jääda. Aga ometi on nad nii armsad.
Viimased postitused
A miks lahutus ei võiks lõbus olla?
Käisin eile sõbranna pulmas – mega äge oli! Ma muidugi siiani imestan, et mind kutsuti, [...]
10 kommentaari
Kuidas ma jälestan emotsionaalsust
Issand kui vabastav, et ma saan sellest nüüd mittesalaja rääkida. 😀 Kohe rohkem motivatsiooni oma [...]
4 kommentaari
Mis siis päriselt toimub?!
Ma postitasin eile instagrami üsna kentsaka pealkirjaga foto ja tekitasin sellega korraliku segaduse enda järgi, [...]
23 kommentaari
Kuidas raha tuulde loopida
Ma siin üks päev puhtjuhuslikult avastasin, et kaks aastat on juba möödas sellest päevast, mil [...]
5 kommentaari
Kuidas me edaspidi siin ainult õhust elame
Jah, tänasel päeval oleme omadega kahjuks sealmaal, et… kavatseme edaspidi enamus ajast õhust ära elada… [...]
3 kommentaari
Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???
Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]
Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on
Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]
14 ja 2
Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]
2 kommentaari
See on nüüd läbi!
Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]
1 kommentaar