Ma ei tea, kas vanemad on mulle seda õpetanud või olengi ma sellise iseloomuga, aga juba lapsest peale oskan ma iseenda üle naerda. Muidugi ei ole ma enesevihkaja ega mõnita ennast igal esimesel võimalusel, aga teate ju küll, mida ma mõtlen.
Mina usun, et elu on palju lõbusam, kui inimene oskab enda puuduste kohta käivad vihjed, kommentaarid ja märkused pöörata huumoriks. Ma suudan seda kusjuures väga edukalt teha. Kui keegi narrib mu lokke, vastan kuidagi, mis oleks pigem positiivne ja naljakas, kui et solvun ja lähen omaette nurka turtsuma. Kui keegi võtab mu nime kallal – teate ju küll seda vana hea Tarzani ja Jane lugu, siis noh, ka sellise situatsiooni oskan ma oma kasuks pöörata, sest olenemata Tarzani pikkadest pesemata kiharatest, oli ta ju üsna kompu kutt.
Üldiselt proovin ma elu näha läbi huumoriprillide, vahel mustem huumor, mida kõik ei pruugi ehk taibata, enamus ajast ikka selline, mida iga inimese mõistus peaks vastu võtma.
Otseselt ma ei otsi enda ümber asju või vihjeid, millest nalja lõigata, aga kui satun nägema midagi, mis võiks minu puudusi tõsta esile läbi naljasoone, siis miks mitte seda ka teistega jagada. Näidata, et enda üle naermine on täiesti ok! 😀
Kuna kehakaal on hetkel minu nn nõrgim lüli, siis just seda teemat püüan käsitleda natuke suurema huumorisoolikaga kui muidu. Ma ju saan aru küll, et mõni inimene proovib oma kommentaariga sihilikult solvata, minus ebakindlust tekitada või endas kahtlema panna, aga olge nüüd – olen paks, siis olen. Varsti enam äkki ei ole. Ma loodan, et siis on kõik need sarivihkajad siin ja plaksutavad mulle ning tuletavad ikka meelde, kui vormis ja ilus ma olen.
Ma vist pole kunagi oma kehakaalu pärast otseselt patja nutnud. Olen küll muserdatud olnud, et “Jane, kuhu sa ennast söönud küll oled?” , aga ennast ma päris ei vihka. Läbi huumoriprillide on seda raske teha. Vähemalt mul.
Seega.. ma soovitan kõigil oma vigu ja puudusi mäha läbi huumori. Keerata kõik negatiivne enda kasuks ja lõbusaks, sest lõppude lõpuks elame me vaid korra ja ei taha seda raisata solvumisele, masetsemisele ja patja nutmisele. Eksole. 😀
Viimased postitused
Kas ühel lapsel on seda üldse vaja?
No hei! Olen ühe postituse teile võlgu. Või mis ühe, ma olen ikka kirju saanud, [...]
Nendest suhetest
Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]
Jep, ma olen….
Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]
2 kommentaari
Kas on ikka pointi uuesti abielluda?
Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]
10 kommentaari
Kuidas ma siin nutta lahistan
Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]
3 kommentaari
Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa
Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]
12 kommentaari
Sellest imelisest talvest
Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]
Liiga positiivne postitus, et lugeda
Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]
10 kommentaari
Keha pärast keisrit
Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]
13 kommentaari