Ma ei tea, kas vanemad on mulle seda õpetanud või olengi ma sellise iseloomuga, aga juba lapsest peale oskan ma iseenda üle naerda. Muidugi ei ole ma enesevihkaja ega mõnita ennast igal esimesel võimalusel, aga teate ju küll, mida ma mõtlen.
Mina usun, et elu on palju lõbusam, kui inimene oskab enda puuduste kohta käivad vihjed, kommentaarid ja märkused pöörata huumoriks. Ma suudan seda kusjuures väga edukalt teha. Kui keegi narrib mu lokke, vastan kuidagi, mis oleks pigem positiivne ja naljakas, kui et solvun ja lähen omaette nurka turtsuma. Kui keegi võtab mu nime kallal – teate ju küll seda vana hea Tarzani ja Jane lugu, siis noh, ka sellise situatsiooni oskan ma oma kasuks pöörata, sest olenemata Tarzani pikkadest pesemata kiharatest, oli ta ju üsna kompu kutt.
Üldiselt proovin ma elu näha läbi huumoriprillide, vahel mustem huumor, mida kõik ei pruugi ehk taibata, enamus ajast ikka selline, mida iga inimese mõistus peaks vastu võtma.
Otseselt ma ei otsi enda ümber asju või vihjeid, millest nalja lõigata, aga kui satun nägema midagi, mis võiks minu puudusi tõsta esile läbi naljasoone, siis miks mitte seda ka teistega jagada. Näidata, et enda üle naermine on täiesti ok! 😀
Kuna kehakaal on hetkel minu nn nõrgim lüli, siis just seda teemat püüan käsitleda natuke suurema huumorisoolikaga kui muidu. Ma ju saan aru küll, et mõni inimene proovib oma kommentaariga sihilikult solvata, minus ebakindlust tekitada või endas kahtlema panna, aga olge nüüd – olen paks, siis olen. Varsti enam äkki ei ole. Ma loodan, et siis on kõik need sarivihkajad siin ja plaksutavad mulle ning tuletavad ikka meelde, kui vormis ja ilus ma olen.
Ma vist pole kunagi oma kehakaalu pärast otseselt patja nutnud. Olen küll muserdatud olnud, et “Jane, kuhu sa ennast söönud küll oled?” , aga ennast ma päris ei vihka. Läbi huumoriprillide on seda raske teha. Vähemalt mul.
Seega.. ma soovitan kõigil oma vigu ja puudusi mäha läbi huumori. Keerata kõik negatiivne enda kasuks ja lõbusaks, sest lõppude lõpuks elame me vaid korra ja ei taha seda raisata solvumisele, masetsemisele ja patja nutmisele. Eksole. 😀
Viimased postitused
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
4 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
17 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
5 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari
Poiss või tüdruk?
Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]
Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…
… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]
4 kommentaari