Ilmad on aina ilusamad, soojemad, mõnusamad. Pole mingi ime, et paljud inimesed veedavad rohkem ja rohkem aega väljas. Nii on ka meie perega. Juba nädal ja isegi rohkem käime me loodust avastamas ja kõndimas. Koos lastega muidugi. See on meile kõigile mõjunud väga positiivselt- lapsed on avastanud uusi puid ja putukaid ning mina saanud lihtsalt loodust nautida ja mõtteid korrastada.
Metsa vahel jalutamisel on ka muud head plussid- näiteks ei pea pead kinni hoidma ja kartma, et lapsed sõiduteele jooksevad või millegi muu alla jäävad. Saab rahus olla, lapsed jalutavad või jooksevad.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Viimased postitused
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari