Ilmad on aina ilusamad, soojemad, mõnusamad. Pole mingi ime, et paljud inimesed veedavad rohkem ja rohkem aega väljas. Nii on ka meie perega. Juba nädal ja isegi rohkem käime me loodust avastamas ja kõndimas. Koos lastega muidugi. See on meile kõigile mõjunud väga positiivselt- lapsed on avastanud uusi puid ja putukaid ning mina saanud lihtsalt loodust nautida ja mõtteid korrastada.
Metsa vahel jalutamisel on ka muud head plussid- näiteks ei pea pead kinni hoidma ja kartma, et lapsed sõiduteele jooksevad või millegi muu alla jäävad. Saab rahus olla, lapsed jalutavad või jooksevad.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Viimased postitused
Nendest suhetest
Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]
Jep, ma olen….
Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]
2 kommentaari
Kas on ikka pointi uuesti abielluda?
Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]
10 kommentaari
Kuidas ma siin nutta lahistan
Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]
3 kommentaari
Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa
Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]
12 kommentaari
Sellest imelisest talvest
Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]
Liiga positiivne postitus, et lugeda
Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]
10 kommentaari
Keha pärast keisrit
Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]
13 kommentaari
Beebimulli postitus
Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]
5 kommentaari