Kui ma siin üks aeg nii suurelt heietasin, et oi, olen kõva eit, suutsin hessiburksile ei öelda, tabas mind päevi hiljem hull burksiisu. Ilmselt see oli seal kuskil sügavas maosopis koguaeg olemas alates hessis käigust, aga enne suutsin lihtsalt vastu võidelda.
Meil siin on ka üks kohalik poeke, kust saab burksi tellida. Iga päev mõtlesin, et võtaks, aga selleks ajaks, kui mõtte teoks tahtsin teha, oli pood juba suletud. Mõtlesin, et ju see nii pidigi minema. Kuni ühe õhtuni.. mil vaatasin kella ja avastasin, et pood on veel lahti. Läksime mehega sinna, vaatasime ringi, ta võttis endale juua ja midagi veel. Siis läksime burksimenüü juurde, panin talle käe õlale ja ütlesin: “Kuule, sa ju tahtsid burksi ka!” Tegelikult tahtsin mina, aga ma ei tahtnud, et müüja teaks seda. Ma kahtlustan, et ta loeb mu blogi, hihi. 😀
Mees siis ütles: “Tahtsin jah burksi.” (ilmselgelt tegelikut mulle) ja ma ütlesin: “Sa ju tahtsid seda kõige suuremat, võta siis see.” Ja seejärel mees reetis mu: “Ok, võtan siis kaks kõige suuremat burksi.” Müüja ilmselgelt sai minu ülisalakavalast plaanist aru ja kihistas naerda.
Läksime õue burkse ootama. Tuli müüja esimesega. Mees ütles naerdes: “Näe, Jane, saad oma sõbrale viia burksi.”
Emps ja paps käisid täna külas, tõid magusat. Teavad, et mul on käsil kaalulangetamisperiood, kuid endiselt toovad. Esialgu sain ma pahaseks, aga siis nad tegid mulle selgeks, et paar ampsu magusat ei tee mulle midagi halba. Keelata endale ära midagi täiesti, on vale. Ma olen aru saanud, et kui on millegi isu, mida tegelikult ei peaks sööma, võiks selle isu kohe rahuldada, mitte lasta kasvada, sest kui lased kasvada, võid ennast teatud rämpsust üle süüa lõpuks.
Pigem leevendada see isu mõne ampsuga, kui paar päeva hiljem ennast sellest hoopis lõhki süüa. Võib-olla ma eksin, kui nii mõtlen. Võib-olla peaks iga ülekaaluline enne kaalualandamist läbima korraliku psühholoogilise kursuse, sest mulle tundub, et ma vihkan oma keha valedel põhjustel. Mulle tundub, et kaalulangetuse eesmärgid on vahepeal üldse mitte õiged. Mulle tundub, et kõige pealt peaks arutama oma peas ja hinges teatud sõlmed lahti ja siis tegelema kaalulangetusega. Aga võib-olla mõtlen ma valesti… Üks suur nõiaring.
Niiiiiii tore, et kirjutad jälle rohkem 🙂