Palun “mu sõbrale” üks kõige suurem burks…

Sponsoreeritud

Kui ma siin üks aeg nii suurelt heietasin, et oi, olen kõva eit, suutsin hessiburksile ei öelda, tabas mind päevi hiljem hull burksiisu. Ilmselt see oli seal kuskil sügavas maosopis koguaeg olemas alates hessis käigust, aga enne suutsin lihtsalt vastu võidelda.

Meil siin on ka üks kohalik poeke, kust saab burksi tellida. Iga päev mõtlesin, et võtaks, aga selleks ajaks, kui mõtte teoks tahtsin teha, oli pood juba suletud. Mõtlesin, et ju see nii pidigi minema. Kuni ühe õhtuni.. mil vaatasin kella ja avastasin, et pood on veel lahti. Läksime mehega sinna, vaatasime ringi, ta võttis endale juua ja midagi veel. Siis läksime burksimenüü juurde, panin talle käe õlale ja ütlesin: “Kuule, sa ju tahtsid burksi ka!” Tegelikult tahtsin mina, aga ma ei tahtnud, et müüja teaks seda. Ma kahtlustan, et ta loeb mu blogi, hihi. 😀

Mees siis ütles: “Tahtsin jah burksi.” (ilmselgelt tegelikut mulle) ja ma ütlesin: “Sa ju tahtsid seda kõige suuremat, võta siis see.” Ja seejärel mees reetis mu: “Ok, võtan siis kaks kõige suuremat burksi.” Müüja ilmselgelt sai minu ülisalakavalast plaanist aru ja kihistas naerda.

Läksime õue burkse ootama. Tuli müüja esimesega. Mees ütles naerdes: “Näe, Jane, saad oma sõbrale viia burksi.”

Emps ja paps käisid täna külas, tõid magusat. Teavad, et mul on käsil kaalulangetamisperiood, kuid endiselt toovad. Esialgu sain ma pahaseks, aga siis nad tegid mulle selgeks, et paar ampsu magusat ei tee mulle midagi halba. Keelata endale ära midagi täiesti, on vale. Ma olen aru saanud, et kui on millegi isu, mida tegelikult ei peaks sööma, võiks selle isu kohe rahuldada, mitte lasta kasvada, sest kui lased kasvada, võid ennast teatud rämpsust üle süüa lõpuks.

Pigem leevendada see isu mõne ampsuga, kui paar päeva hiljem ennast sellest hoopis lõhki süüa. Võib-olla ma eksin, kui nii mõtlen. Võib-olla peaks iga ülekaaluline enne kaalualandamist läbima korraliku psühholoogilise kursuse, sest mulle tundub, et ma vihkan oma keha valedel põhjustel. Mulle tundub, et kaalulangetuse eesmärgid on vahepeal üldse mitte õiged. Mulle tundub, et kõige pealt peaks arutama oma peas ja hinges teatud sõlmed lahti ja siis tegelema kaalulangetusega. Aga võib-olla mõtlen ma valesti… Üks suur nõiaring.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

2 kommentaari

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

10 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari