Dokumentaalfilm “Armastus”

Sponsoreeritud

Äsja lõpetasin Eesti dokumentaalfilmi “Armastus” vaatamise ja võib öelda, et mul on üsna kahetised tunded.

Mul ei olnud plaanis seda vaadata, aga kuna telerist midagi muud väga ei tulnud, mõtlesin why not.

Film algas väga kummaliselt. Ma ei saanudki aru, mis värk on. Keegi on haiglas, viskab kildu selle üle, kuidas ta oli äsja nurisünnituse läbi teinud, üks tahab mingeid kasvatusrahasid saada, kellelgi on lapsed kuskil… Väga segane värk oli.

Lugesin ruttu kavast, mis filmiga tegu ja selgus, et tegemist on armastusega. Üks andekas kunstitudeng on oma elu sidunud alkoholiprobleemides vaevleva mehega ning on koos temaga põhja käinud. Umbes midagi taolist.

Dokumentaalid pole üldse minu tassike teed, aga see pakkus küll huvi. Ühest küljest oli huvitav vaadata, millist ellusuhtumist antud naispeategelane omab. Ta keksis, kuidas tal veel vaja 10kg juurde võtta, et Haigekassa plekiks ta maovähendusopi kinni. Põhimõtteliselt oli see tema eesmärk, need kilod ruttu juurde võtta. Veel uhkustas ta, kuidas ei kavatse iialgi tööle minna ja “huiab” kõik iluopid vajadusel endale.

Teisest küljest oli jube kurb vaadata, kuidas antud naine viskas kildu oma nurisünnituse üle, millised suhted olid tal oma mehega, kuidas igalpool vedelesid viina- ja muud alkoholipudelid, kuidas ühed noored inimesed on oma elud nii tuksi keeranud. Kõike seda vaadates tunduvad enda mured ühtäkki imetillukesed ning ma absoluutselt ei mõista antud peategelasi hukka. Ei saa hukka mõista inimesi, kes on peast haiged. Nad vajavad abi.

Film oli otsekohene, aus, karm, kurb ja omas suures osas valusat tõde. Karm reaalsus, mis toimub paljude suletud uste taga, aga millest väga vähe räägitakse. See on reaalsus, mille ees tahaksid paljud silma kinni pigistada.

Ma ei tea, miks antud filmi pealkiri on “Armastus”. Minu jaoks ei kumanud see kuskilt läbi, aga siin tulebki mängu see, kui erinevalt me armastust tõlgendame.

Õudne oli vaadata, kuidas alkoholil võib olla inimese elule nii laastav mõju (tahaks oma Läti alkoralli teemalisel postitusel hetkel trampida). Üks andekas kunstitudeng lõpetas noores eas vanglas. Ma tagamaid ei tea, miks talle see alkoholikeeld üldse pandi, kas tal oli lapsi (tütar vist oli?), kes oli lapse isa, miks laps temaga ei elanud… Natuke segaseks jäi film, aga ma päris algusest ei näinud ka kahjuks. Peab kordust vaatama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari