Äsja lõpetasin Eesti dokumentaalfilmi “Armastus” vaatamise ja võib öelda, et mul on üsna kahetised tunded.
Mul ei olnud plaanis seda vaadata, aga kuna telerist midagi muud väga ei tulnud, mõtlesin why not.
Film algas väga kummaliselt. Ma ei saanudki aru, mis värk on. Keegi on haiglas, viskab kildu selle üle, kuidas ta oli äsja nurisünnituse läbi teinud, üks tahab mingeid kasvatusrahasid saada, kellelgi on lapsed kuskil… Väga segane värk oli.
Lugesin ruttu kavast, mis filmiga tegu ja selgus, et tegemist on armastusega. Üks andekas kunstitudeng on oma elu sidunud alkoholiprobleemides vaevleva mehega ning on koos temaga põhja käinud. Umbes midagi taolist.
Dokumentaalid pole üldse minu tassike teed, aga see pakkus küll huvi. Ühest küljest oli huvitav vaadata, millist ellusuhtumist antud naispeategelane omab. Ta keksis, kuidas tal veel vaja 10kg juurde võtta, et Haigekassa plekiks ta maovähendusopi kinni. Põhimõtteliselt oli see tema eesmärk, need kilod ruttu juurde võtta. Veel uhkustas ta, kuidas ei kavatse iialgi tööle minna ja “huiab” kõik iluopid vajadusel endale.
Teisest küljest oli jube kurb vaadata, kuidas antud naine viskas kildu oma nurisünnituse üle, millised suhted olid tal oma mehega, kuidas igalpool vedelesid viina- ja muud alkoholipudelid, kuidas ühed noored inimesed on oma elud nii tuksi keeranud. Kõike seda vaadates tunduvad enda mured ühtäkki imetillukesed ning ma absoluutselt ei mõista antud peategelasi hukka. Ei saa hukka mõista inimesi, kes on peast haiged. Nad vajavad abi.
Film oli otsekohene, aus, karm, kurb ja omas suures osas valusat tõde. Karm reaalsus, mis toimub paljude suletud uste taga, aga millest väga vähe räägitakse. See on reaalsus, mille ees tahaksid paljud silma kinni pigistada.
Ma ei tea, miks antud filmi pealkiri on “Armastus”. Minu jaoks ei kumanud see kuskilt läbi, aga siin tulebki mängu see, kui erinevalt me armastust tõlgendame.
Õudne oli vaadata, kuidas alkoholil võib olla inimese elule nii laastav mõju (tahaks oma Läti alkoralli teemalisel postitusel hetkel trampida). Üks andekas kunstitudeng lõpetas noores eas vanglas. Ma tagamaid ei tea, miks talle see alkoholikeeld üldse pandi, kas tal oli lapsi (tütar vist oli?), kes oli lapse isa, miks laps temaga ei elanud… Natuke segaseks jäi film, aga ma päris algusest ei näinud ka kahjuks. Peab kordust vaatama.
Viimased postitused
Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on
No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]
1 kommentaar
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari