jumala tühjus

Ma ei tea, milles jama, aga eelmise aasta lõpust saadik on mul selline jube tühi koht blogimises. Ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei suuda. Pole enam oskust kõike sujuvalt ja ladusalt kirja panna. Ma olen siin paaril päeval käinud ja täiesti tühjalt seda ekraani vahtinud ning mõelnud, mida kuradit ma siia kirjutada võiksin. Palju on nagu juhtunud, teisest küljest on elu viimasel ajal nii igav olnud, et ei teagi kohe, mida jagada ja mida mitte. 

Üks hetk ma mõtlengi, et tahaks kogu aja siin veeta, sest nii paljust on kirjutada ja kõik läheb kuidagi väga ladusalt. Teine päev ma mõtlen, et ma ju tahan blogida ja kuhugi jõuda ka, kuid ei oska sõna võtta. Mitte ühelgi teemal. Isegi nendel tuttavatel ja lähedastel. 

Ma ei tea, mis see on. Ma ei tea, miks see nii on, sest minu blogi on mulle siin sotsiaalmeedias kõige armsam koht. Aga ma pean tunnistama, et olen ta unarusse jätnud ja vabanduseks ei ole tuua mul muud kui laiskus. Ma üritan hetkel mitme asjaga korraga tegeleda ja ma ju tegelikult tean, et kui kiirustada ja veel mitme asja kallal, siis lõpptulemus on pudru ja kapsad. Kui võtta aga asja rahulikult ning kõigega eraldi tegeleda, siis oleks see tulemus kindlasti parem. Kool, töö, lapsed, mälu on jube viimasel ajal ja ma isegi näen, et ma olen kohutavas stressis, väsimus, magamatus, toitumine on paigast, vedelikku ei tarbi, liigun vähe. Mingit sorti kevadmasendus ehk? Samas ei ole ma siin kodus nagu elav laip ega masenduses vaid üks rõõmupall, aga vot kirjutada ma ei suuda.. ei teagi kohe. 

A muide, ma sain Merje blogist änksa gifi. 😀 😀 😀 😀 

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Hei! Teemast täitsa mööda aga … Käisid kunagi autokoolis. Mis sellest on saanud? Kaugele teooria ja sõitudega jõudsid?

  2. Jane Almers says:

    Ma kirjutasin sellest.. kunagi, kaua aega tagasi, aga see jäi poolikuks. Just sellepärast, et ma ei osanud enda aega jagada pere, kooli, töö ja autokooli vahel. Ma tundsin, et ma koorman ennast üle, seega võtsin endale prioriteediks esialgu gümnaasium lõpetada, et saaksin autokooliga rahulikult tegeleda. Teooria peaaegu tehtud, eksam vaja ainult teha. Ma ei tea kui pikk paus sisse tuleb, kas siis saab sealt jätkata, kus pooleli jäi või ei, eks paistab. Sõitudega pole alustanudki. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari