Kui lapsel on 15 sõrme ehk õpime kehaosi

Mõni hommik lösutame me voodis üksteise kaisus poole päevani. Nii mõnus on.

Sättisid lapsed end minu voodi, panid käima multikakanali ja lihtsalt olime. Mõtlesin, et mängiks midagi. Hakkasin neilt küsima, mis nimetust miski kehaosa kannab. Neile õudselt meeldivad sellised mängud, mida saame nn enda peal õppida.

Need “vaatame piltidelt ja õpime raamatust” mängud neid väga ei tõmba. Aga vahel siiski. Oleneb mängust.

Neil on üsna selge, kus asuvad varbad, põlved, kõht, rind, kael, selg ja pea. Vahel tekivad neil raskused täpsemate kehaosade ja organite nimetustega ning nende loendamisega.

Näiteks selgus, et mul ei olegi nende meelest aju. Eks see vastab ka kohati tõele, kui mõtleme no brain sõnakõlksuna. Küsisin: “Mis mul siin pea sees on?”

Hendrik vastas: “Mitte midagi?”

Hiljem aga nad ikkagi tõdesid, et midagi on ja lõpuks meenus neile, et selle nimi on aju.

Põhilised kehaosad olid selged, mõtlesin, et hakkaks neid nüüd loendama.

Küsisin: “Lugege üle, mitu sõrme teil on?”

Loevad ja loevad. Läheb sassi, alustavad uuesti ja siis teatab Hendrik: “Mul on 15!”

Raimond võtab sellest eeskuju ja hõikab samuti: “Mul on ka 15!”

Tohoh. Ma olin laus hämmingus. Varbaid pidavat ka mõlemal 15 olema selle suure lugemise peale. Ma teadsin, et on kuue varbaga lätlasi, aga et 15 varbaga eestlasi… See oli minu jaoks midagi uut. Kihistasime kõik koos naerda ja parandasime vead ning lugesime uuesti. Lõpuks saime normaalsuse piirides numbrid ega avastanud kellelgi lisavarbaid või -sõrmi.

Nendega on lihtsalt nii huvitav ja naljakas selliseid mänge mängida. See, kui omamoodi ja huvitav on nende arusaam asjadest, on lihtsalt hindamatu.

Ma näiteks küsisin Raimondilt, miks on meil ninaaugud. Ta arvas, et need on lisasilmad, millega me näeme. Mul on nii põnev neid parandada ja rääkida, mis on mis ja milleks see mõeldud on. See, kuidas nad kuulavad ja aru saavad (või vähemalt teesklevad, et saavad).

Lastega on nii põnev koos kasvada!