***

Aedniku minust iial ei saa*

Meil on Geiduga selles suhtes asjad hästi tasakaalus, et mulle meeldib enamjaolt toas nokitseda ja teha, temale see-eest aias meeldib väga toimetada.

Kui rääkida sellest kuulsast ütlusest, et laps on kodu peegel, siis ma kasvasin üles keskkonnas, kus lapsed võeti põlluharimisele kaasa ja käsitsi sonkisime põlluvagudelt kartuleid välja, rohisime peenraid, korjasime muud saaki, mis aiamaa andis ja… täna? No, thanks. Ma ei viitsiks elusees nii palju rabeleda.

Toas on mul küll kopsakas hulk taimi ja nad täitsa elavad veel, aga õues ma mässata ei viitsiks. 😅

Jah, saak oleks äkki päris kopsakas ja ei peaks poest ostma ja oma oleks ikka kõige parem ju… aga ei, ei viitsi mina sellist pulli korraldada. Pigem ostan poest. Isegi ainsad kaks lillepeenart tõmbasin maast üles ja lasin kinni kasvada, sest… ma ei viitsinud neid rohida nii tihti, kui vaja. Mulle meeldib kui maja ümber on maad, aga mitte nii palju, et see oleks creepylt tühi ja selletõttu peaks sinna midagi rajama.

Mine sa tea, äkki kunagi mu mõttemaailm selles osas muutub. 😀 Praegu meeldib mulle mõelda, et mida vähem, seda ilusam.

Kuid siiski… aiatöödest päris prii ei ole meist keegi ja kevad on sellesmõttes kõige jubedam aeg – loodus ärkab talveunest ja näeb lihtsalt nii kole välja. Pruun, ära tallatud muru, pori, raagus puud.

Oksad vaja ära korjata – selle me tavaliselt jätame laste tööks. Koerajunnid vaja ära korjata – Tommi laseb sellistesse kohtadesse kust pole vaja korjata, aga Mäksu teeb oma hädad sinna, kuhu jumal juhatab ja hoov on tänavu kevad nagu miiniväli.

Mullamuttide eemaldamine on täielikult Geidu pärusmaa – tema neile lõkse üles topib ja neid maha notib. Ja ütleks, et väga edukalt nüüd juba. 😀

Kui ma nüüd päris aus olen ja oma laiskuse korraks kõrvale viskan, siis tegelikult kasvuhoonet tahaks küll. Ideaalis sellist, mis ise istutab, rohib, kasvatab ja kastab, aga nii palju, kui ma googeldasin, siis Eestis sellist saadaval pole. Veel äkki. Kasvuhoonesse võiks küll erinevaid seemneid sokutada – tomateid, kurke, paprikat, tilli, sibulat, peterselli jne kasvama panna. Ma usun, et suudaksin end nii palju kokku võtta küll, et sealt saaki saada. 😀

Ja ega suurt rohkem vist polegi teha, kui oodata esimest muruniitmist. Õnneks on meil murutraktor ja niitmine peavalu ei valmista. Erinevalt esimesest suvest, kui siia kolisime, mil meil oli käsiniiduk ja 1 hektar maad. See oli küll päris õudne. 😀

*postitus on valminud koostöös Kaup24.ee

4 thoughts on “Aedniku minust iial ei saa*”

  1. Nii muhe postitus ja sa siis suht mina, mind ka väiksena sunnitud selliseid asju tegema ja väga ei kisu… Aloe kuivatasin ka isegi ära:D
    Alles lõpus sain aru et reklaam 😂 tubli töö!

    1. Võibolla sellepärast ongi nüüd blokk ees ja ei taha, sest lapsepõlv möödus neid töid tehes 😀

  2. Issand, nüüd tahaks küll Geidu posititust mullamuttide rajalt maha võtmisest 😀 Reaaalselt alles kolisime majja ja juba terve hoov täis neid hunnikuid :S

    1. Ma vaatan, kas ta tahab kirjutada. 😀 Ta laseb mul kõik tähtsad kirjad kirjutada, sest ta… jah. Sõnastab kahtlaselt. 😅

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.