Aga miks need tädid ja onud ikkagi musitavad

Panen mina teises toas Krissut magama, kui kuulen, kuidas Hendrik ja Raimond mängivad elutoas seebikommentaatoreid. Isabel käib parasjagu.

Kuna Raimond eile terve meie voodi, Kristoferi voodi ja toa põranda täis oksendas, ei hakanud ma teda täna ka lasteaeda saatma (eile oli ka kodus, sest kurtis hommikul kõhuvalu). Ja Hendrik jäi ka koju.

Kuulen siis, kuidas nad seal arutavad, Hendrik ütleb: “Näe, tädi võttis onult pluusi ära!” ja naerab. Raimond saab kurjaks: “See ei ole naljakas!”

Hendrik jälle itsitab ja teatab: “Vaata, nad musitavad ka!” Raimond hakkab hästi jämeda häälega röökima: “Ma ju ütlesin, et see ei ole naljakas!”

Hendrik jälle itsitab ja ei kuula Raimondit. Raimond hakkab lohutamatult nutma.

Läksin elutuppa ja küsisin, mis juhtus. Raimondil hiigelsuured pisarad voolavad mööda põski alla: “Tädi ja onu musitasid ja venna naeris!”

Ma küsisin, miks ta sellepärast nutma hakkas. Raimond: “Aga see ei ole ju üldse naljakas!”

Ma lohutasin reda ja kallistasin ja seletasin, et ega musutamises midagi nii kurba ka nüüd ei ole js tädid ja onud ikka teevad seda vahel.

Hendrik küsis: “Miks tädid ja onud musitavad?”

Ma seletasin neile, et kui tädi ja onu üksteist armastavad, siis vahepeal nad kallistavad ja musitavad. Ma lihtsalt ei osanud muud öelda. Kuskilt filmist või seriaalist on mulle meelde jäänud üks hästi armas põhjus, miks inimesed suudlevad – nimelt ei ole alati õigeid sõnu, mida üksteisele öelda ning selliste hetkede jaoks ongi mõeldud välja suudlemine. 😀

Ma küsisin neilt, mis nad arvavad, miks tädi ja onu vahepeal musitavad. Hendrik vastas üsna sama, mis ma neile seletasin + neil on joogijanu ja see pidi naljakas olema. ?

Edit: et kommenteerijad end ogaraks ei kommenteeriks, siis ei, mu lapsed ei vaata päevast päeva seebikaid, neid ei kotigi see, lihtsalt teler oli tv3 peal, kui ma parasjagu teises toas olin

Pilt: link!