***

Aga millal ma võin inimest kuradile saata?

Ma küll eelmises postituses ütlesin, et uueks aastaks mul lubadusi pole, sest noh, ma ei suuda lubadusi pidada ja need lähevad mul meelest kiiremini, kui see tuleke, mis külmikus ukse sulgemisel kustub. 😀

Mida ma aga juba praegu praktiseerin ja kindlasti tahan veel rohkem praktiseerida, on saata inimesi kuradile.

Ei, mitte niisama käia ringi ja valimatult inimesi kahte lehte põrgu kupatada vaid neid, kes on minuga parajad tropid.

I wish i could be Mr. Bean…

Okei-okei. Ma ei ole nüüd nii õel ka. 😀

Mida ma täpsemalt kõige all mõtlen, kohe seletan. Ausalt ei propageeri keskmise sõrme kasutamist talle väliselt ettenähtud asjadeks.

Vaadake, mind on kasvatatud lödipüksiks. Ilmselt sellepärast ma ei suuda ka enamus asju oma elus lõpetada ja jätan neid pooleni… pooleli… oodake, ma vaatan sõnaraamatust järgi. Pooleli.

Ära hakka vastu. Ära vaata. Ära pane tähele. Las olla. Viruta põlvega näkku. Seda õpetas mulle isa, kui mind koolis kiusati, aga kui sa eelnevalt oled kasvanud lödipüksina, siis sa ikka ei viruta küll ja lased enda peal trampida nagu kulunud kattemadratsil.

No põhimõtteliselt olen ma suht argpüks, kui asi puudutab enese eest välja seismist ja enda kaitsmist. Okei, päris nii hull asi täna enam ei ole, sest eks seda julgust tekib ka täiskasvanuna. Päris uksematt ma nüüd ei ole.

Ma sain möödunud aastal palju nõmedaid kirju ja ka kommentaare. Kommentaaridega on muidugi see, et enamustele ma ei viitsinud vastata, oma reaktsiooni anda, sest milleks?

Ja mõnele ka vastasin. Üsna sama tooniga. Mille peale jäin mina ikkagi süüdi eks – ülbe, ninakas, turtsub, nagu pubekas. Tavaline värk.

Ma saan aru, et kunagi ma päriselt ka ülbitsesin jumala lambist kommenteerijatega, aga täna… ma olen natukene kasvanud.

Kirjad. On üks meeldejäävaim – häälsõnumid. Need jäävad ikka meelde rohkem kui tekstid. On ju teised erilisemad ka. Ega igaühele ikka ei paljasta oma häält.

Esialgu tulid tekstid: ikka vinguvad – iga asi häiris, mis ma jagasin. Vahemärkusena lisan, et see inimene ei jälginud mind, aga ta käis ikka vaatamas ja suvatses ka kirjutada. Esialgu. Ma ei vastanud suurt midagi. Teinekord vastasin ka. Kui lõpuks hakkasid häälsõnumid tulema, kus inimene konkreetselt röökis, et ma olen täielik mõrd ja kiusan teisi blogijaid ja perekooli, siis mu hing oli konkreetse inimese poolt nii täis pasandatud selleks ajaks, et ma lihtsalt sõimasin teda igasuguste väljenditega. Nagu päriselt. Tunnistan. Ja ainus asi, mida ma kahetsen, on see, et ma ei sõimanud juba varem. 😀

Nii palju siis sellest ole viisakas, ükskõik, mis sulle öeldakse või ära tee välja või BE KIND või misiganes. Sa võid olla hea ja lahke ja tore, aga sellel on ka piir. See ei ole asi, mida ma oma lastele tahan edasi anda – et kannatage kõik ära, vahet pole, mis teile öeldakse või tehakse. Ei.

Mulle jäi üks päev see pilt Facebookis scrollides silma, ilmselt märk, et kle uksematt, rulli end kokku ja hakka normaalseks:

Next level inimesed on muidugi need, kes sulle nõmedusi kirjutavad ja kui neile samaga vastad, siis nad on ehmunud, sest, et a) avaliku elu tegelane ja nii ebaviisakas, b) ise on veel ema ja c) kuidas ma julgen talle nii vastata. Hea näide jälle siia:

Ma võin küll öelda, et selle suhtumise tõttu, mis mul siiani olnud on, kus proovin kõigiga hea ja viisakas olla, on minus küll mingi viha tekkinud, nagu kõige vastu – suhelda ei taha, kellegagi koos olla ei taha, v.a nende inimestega, kellega peab olude sunnil – oma pere või külalised, kes on end ise külla kutsunud.

Tõesti.. selline tunne, et ma muutun vaikselt mõrraks. 😅

Okei, ma nüüd lugesin kogu teksti kiiruga üle ja ma tõesti olengi mõrd. 😅 haha! Nüüd järgmine postitus tuleb kindlasti hala, et kõik mu sõbrad on mind jätnud ja ma olen nii üksik. 😅😅 Siis ma tean, kust põhjust otsida. Peeglist.

Ma loodan, et see faas läheb kiiresti üle ja ma hakkan jälle heaks. 😅

Aga hea nõuanne endale ja ka teistele: kui keegi on sinuga ebaviisakas, pane ta paika!

1 thought on “Aga millal ma võin inimest kuradile saata?”

  1. Tere tulemast siis ,,Mõrdade klubisse,,. Isegi mitte avaliku tegelasena pere ja lähedastega tundsin see aasta kuidagi eriti ,et halloo ma lasen liiga palju endale pähe istuda ja olen nö sisemine susiseja ja vihkaja aga midagi välja ei ütle . Otsustasin ka ,et aitab ei viitsi ja ei jaksa nii . Mõni ime,et 24/7 deprekas olen kui sees oma viha hoian ja lasen teistel enda peal tampida . Ühe korra isegi enne jõule tegin seda ,et ütlesin vanematele välja mis mind häirib ja tead täitsa hea tunne oli . Mis siis ,et mõrra mulje jättis minust aga krt teistel on lubatud miks siis mul ei ole eksole .

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.