Ämmaemanda visiit ehk 37+5
aug.
Käisin täna ämmaemanda juures. Ilmselt eelviimast korda, sest tähtaeg koputab juba uksele – 16. september. Ühest küljest tundsin ma täna visiidi eel hirmu, sest mingil kummalisel põhjusel arvasin ma, et Kristofer ei ole peaseisus. Kõht on viimasel ajal nii lapik ning mõlema külje pealt tungib miski kohutavalt välja, seega hakkasin arvama, et ju ta seal siis risti pesitseb. Ja ootab.
Teisest küljest valdas mind ärevus ja hea tunne, sest lõpp on juba lähedal ning iga päev oleme aina lähemal meie beebiga kohtumisele.
Täna oli ämmaemanda külastamine nagu teisedki korrad – küsiti, kuidas ennast tunnen, kaaluti, mõõdeti, kuulati beebi südamelööke. Eile viidud uriiniproov oli korras – sellega pole mul raseduse jooksul ühtegi muret õnneks olnud ka. Alati on korras see.
Kui arst kõhtu katsus, et fikseerida, kus pea asub, läksid tal silmad nii suureks. Ta katsus alakõhtu ja ütles, et kas tõesti on lapsel nii suur pea. Seejärel aga selgus, et laps on end nii alla pressinud, et tegemist ei olnud tema pea vaid õlgadega. Ja pea asus veel allpool. Ennustas, et lähipäevil võib juba tulema hakata. Pikka pidu enam pole.
Peale ämmaemanda visiiti läksin sünnitusosakonda, kus tehti mulle KTG. Juhatati sünnitustuppa, läksin pikali ning pandi andurid külge. Ämmaemand jättis mu sinna ruumi peaaegu tunniks ajaks üksinda. Vaatasin seal ringi – kõik tundus väga tuttavlik – noh, nagu sünnitustoas ikka kõik oli. Vahel Kristofer madistas nii hullusti, et lõi numbrid masinal lakke ning võttis lausa uutama-aatama. Ka seal vihjati, et vist hakkab vaikselt sellest lebotamisest kutil kopp ette saama ja peab plaani, kuidas välja tulla.
Endal on muidugi tohutu ärevus sees peale neid visiite. Kuigi istun siin iga päev nagu viitsütikuga pomm, siis arstide kommentaarid, et beebi hakkab juba vaikselt valmistuma, muudavad selle veel reaalsemaks – ma hakkangi varsti sünnitama! Ma saan varsti oma beebi kätte! Poetasin seal sünnitusruumis isegi väikese pisara ja mõtlesin endamisi: “Ah ma parem ei hakka kergele sünnitusele lootma!” 😀
Mina käisin 36 vöi 37.nädala KTGs ja siis öeldi mulle: “selliste tuhudega võiks sünnitama minna”. Kutt sündis 40+0 ?
Minu kolmas sünnitus oli üliii kiire. Mõtle kui ta nii all siis võib kiirelt välja vupsata.
Kas olid vanniga toas ? Mu kaks last neljast on seal sündind 😀
Vanniga toas jah. 🙂
Mul esimene laps sündis 16.september ja ainuke tüdruk. Üle jäänud on kõik poisid. Kolm last olen sünnitanud Paides. Neljas sündis kodus ja siis viidi Pärnu haiglasse. Neljas laps sündis tund hiljem kui veed jooksma hakkasid. Koos valudega kokku 3,5 tundi.