ärevushäired ja juhiload

Natuke aega tagasi jõudsin koju arsti juurest. Kogu see ootamine ja helistamine tasus end lõpuks ära ning sain tervisetõendi autokooli jaoks tehtud. Juhuu, ma saan hakata sõidutunde tegema. Tegelt ei olnud palju aega oodata, aga ikkagi, mida varem nendega alustada, seda parem. Veel enam, et ma pole kunagi saanud manuaaliga sõita proovida.. No okei, ühel korral proovisin ja seegi oleks maja seinas lõppenud. Seega võite arvata, kuidas ma tegelikult kardan.. pisut. 😀 

Tervisetõendi tegemisel ilmnes alguses üks takistus. Kõik oli muidu tip-top, kuid lõpuks kui arvuti ekraanile lõi ette kõik minu haigused, operatsioonid ja muud tervisemured, siis oli seal ekraanil veel üks rida.. punaselt ja tundus kuidagi väga paha asi.. Ja oligi. Minu ärevushäired. Arst seletas, et ärevushäiretega inimesed ei peakski ehk juhilube saama ja kuidas mul nendega on. Muidugi ei ole ma tänini nendest täiesti üle saanud, kuid ma ikka seletasin, et need ärevushäired on minu kontrolli all ning ma tunnen ennast terve inimesena selle koha pealt. Arst oli vägagi vastutulelik ning tegi tervisetõendi valmis ja nüüd on see mul olemas. Või tähendab kuskil internetis ja vajalikele inimestele saadaval.

Nüüd ma lippangi autokooli, sest ees on kaks ja pool tundi loengut ning ehk broneerin endale juba paar sõidutundi samuti. Tahaks juba hirmsalt proovida, kuigi usun, et esimesed tunnid lähevad sellele, kuidas ma üldse koha pealt ära saan. Või noh, esimesed tunnid kuuluvad sidurile.

Tulingi kiirelt blogisse, et oma mõtted kirja panna ja leida inimesi, kellel on samuti olnud ärevushäired ning nad on teinud juhiload. 

Seega, kui keegi mõnda sellist inimest teab või ehk keegi, kes minu blogi loeb, on ärevushäiretega ning juhilubadega, võiks oma kogemusi selle koha pealt kirja siia panna. 

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Minul on samuti ärevushäired ja nüüd üsna tihti just siis kui hakkasin autokoolis käima ja juhilube tegema! Arstil ei ole ma nendega käinud, kuid vahepeal ikka lööb välja see südamekloppimine ja päris tugevalt, niiet vahepeal pean lihtsalt pikali minema ja puhkama. Õnneks ei ole hakanud siis, kui olen roolis olnud!

  2. Anonüümne says:

    Tere! Minul on ärevushäire, mis diagnoositi detsembris ja juhiload sain nädalapäevad tagasi. Tervisetõend oli mul tegelikult tehtud aastaid tagasi ja sellega probleemi ei olnud. Küll läks mull aga terapeudi ja psühhiaatri abi vaja, et õppida kuidas olla rahulik ja üldse roolis hakkama saada. Olen autot juhtides siiski veel natuke ärev, kuid suudan end rahulikuks sundida ja saan hakkama. Edu autokoolis! Anna endale aega ja usu endasse 🙂

  3. Kadi says:

    6.aastat ärevushäire diagnoosiga ja ei takistanud see kuidagi tervisetõendi taotlemisel ega ka autoroolis. Ma olen Tallinna liikluses üllatavalt rahulik. Sõites keskendun sõitmisele ja teised asjad ei häiri seda õnneks. Aga no vaadates liikluspilti üleüldiselt, siis iga teine on vist diagnoosimata ärevik seal roolis 😀

  4. Anonüümne says:

    Kannatan ärevushäirete ja paanikahoogude all ja alles hiljuti sai just autokool läbi, autokoolis käimist see haigus ei seganud, vähemalt minul mitte ')

  5. Lizzy says:

    Sa kirjutasid kunagi, et sul on mingi sotsiaalse ärevuse vorm!? Kuda peaks see takistama autoga sõitmist? 😀 Ja väga tubli, et ei lasknud arstil omale pähe istuda, sest seadust kui sellist ei ole minu teada, mis keelaks ärevuse, depressiooni või stressiga juhilube saada.

  6. Lizzy says:

    Ja, kui inimene veab inimesi ja see on tema töö, siis kindlasti peaks vaimsete probleemidega inimese ajutiselt kõrvaldama, kuni asi kontrolli all, aga neid asju on jube hea varjata ja raske diagnoosida. Siiski, kui sõiduki juhtimine pole töö, siis peaks see olema oma vastutusel ja inimesed, kes otsustavad temaga sõita, peaksid teda tundes ka teadma, millise psüühikaga ta on.

  7. Eino says:

    Ärevushäire ei ole põhjus, sellega peab saama juhiloa kui ka relvaloa. Arst ei peaks tulema välja oma iskliku arvamusega, antud juhul arst tegi kahjuks seda mida paljud ninak arstid teevad: ülbitses, et tõsta oma ego ja alandada/hirmutada patsienti

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

7 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari