Ma ärkasin täna hommikul meeleheitlikult üles, padi märg ja silmad ei tahtnud avaneda. See unenägu, mida ma nägin, oli nii reaalne- MA LÄKSIN VANGI! Ma isegi ei tea, miks… aga vangi ma läksin. Ja ma hakkasin tohutult nutma, kui pidin vanglauksel oma lastega hüvasti jätma.. Sellest ka see nutmine siis.
Täna käisid ema ja isa külas ning lohutasid mind sellega, et lapsi saab vanglasse kaasa võtta. Ärgu ma järgmine kord nutku ainult. Ma ei tea, kui tõsi see on. Ja oleks tahtnud näha, mis näoga lapsed mind vaatavad, kui ma kõva häälega läbi une nutsin.. Õnneks nad magasid ja mees oli üldse tööl. Oleks ta kodus olnud, oleks ta mu jalad ees hullarisse saatnud.. Aga oi, kui kurb ma olin.. unes ja ilmsi.
 |