Nii mitmedki on minult uurinud, kuidas poisid õekese vastu võtsid ja kas on väga armukadedad.
Ütleme nii, et Hendrikul ja Raimondil ei ole sooja ega külma. Raimond käis siin esimesel päeval ringi, et “nii armaš väike mees!” ja ma seletasin sama targalt, et ei ole väike mees vaid tüdruk, aga üldiselt jah suuremad võtavad asja väga suvalt. Nad oleks justkui harjunud, et neid beebisid aina tuleb siin. ?
Kristofer aga nii külmalt ei suhtunud. Tegelikult juba haiglas, esimesel päeval, kui Geit Adeele sülle võttis ja teda Krissule näitas, pistis teine röökima. Ja jooksis minema.
5 päeva eemal olemist midagi väga ei muutnud. Enam ta röökides minema ei jookse, aga on üsna hästi aru saada, et ta on armukade. Täpselt selline armukadedus valitses ka Hendrikus, kui Raimond sündis, seega vana tuttav teema juba ja tean, kuidas sellega toime tulla.
Ta askeldab koguaeg ringi ja otsib justkui pahandust. Ei taha tegeleda lasteasjadega vaid selliste tegevustega, mida ei tohiks. Kui beebi minu või Geiduga on, põrnitseb ta meid nii tõsise näoga ning tihtipeale läheb teise tuppa ja üldse ei taha meiega ollagi. On hakanud kõva häälega oma tundeid väljendama. Muutub kergesti väga vihaseks ja muidugi väljendab ta seda emotsiooni karjudes.
Me üritame nüüd kaasata Kristoferi nii palju kui võimalik beebiga seotud tegevustesse, kuigi tegelikult on ta ju hetkel liiga väike kõiges kaasa löömiseks. Õnneks või mõni kord ka kahjuks, on ta sellessuhtes hästi issikas, st ripub rohkem Geidu küljes ja siis on natuke kergem, et mina saan tegeleda rohkem beebiga ja Geit siis Kristoferiga.
Selge on see, et ka mina üritan nii palju kui võimalik Kristoferiga olla, et ta ennast kõrvalejäetuna ei tunneks. Õnneks praegu Adeele kas pikutab tissi otsas või magab, seega aega on üsna palju tema kõrvalt tegeleda teistega.
Aga ühtäkki on minu Kristoferist kasvanud väike suur mees. Kui ma koju jõudsin, küsisin Geidult, mida ta lapsele söötnud on, et ta nii suureks ühtäkki on kasvanud. Enam ei olnud ta minu väike beebi. Ja see oli nii kummaline. 😀
Eks see oli ka üks asi, mida ma lapse saamise juures kartsin – Krissu on nii pisi ja kindlasti tekib temas armukadedus. Ma olin selles tegelikult nii kindel, aga tean, et saame siin kõik koos kenasti hakkama ja loodetavasti üsna pea ta ei tunne seda tunnet enam ning näeb, et emme ja issi on tema jaoks alati olemas. ?
Kui kiiresti selline olukord varem lahenes? Mul vist taoline asi ees. Samas laps on vanem ja oskab end ehk paremini väljendada, aga sellegipoolest tuntud väga raske olukord. Ja kas sa jagaksid meiega ka neid soovitusi, mis olukorda leevendada võiks?