Aus ja valus ülestunnistus

See on ikka huvitav, kuidas ma avapildil 2021 suvi alles rõõmsalt poseerisin ja mul oli jumala savi, milline mu keha välja näeb ning nende paari aastaga on see mõttemaailm nii palju muutunud nüüd…

Mul on seda postitust hästi raske kirjutada. Ma olen hästi kahevahel – ühest küljest tahaksin ma kõike, mida ma mõtlen ja ka siia kirja panen kogu maailmaga, st siis oma jälgijatega, teiega jagada, sest ma tean, et ma ei ole üksi ja koos on kergem, aga… teisest küljest mõtlen ma, et kellele seda vaja on? Kes tahab mingi suva Jane hala lugeda? Inimestel on endal elud ja mured ja asjad. Ma ei taha kellelegi rohkem negatiivsust juurde süstida.

Seega, ma ei tea, kas ka see postitus ilmavalgust kunagi näeb, aga minus on viimasel ajal nii palju erinevaid mõtteid kogunenud, et mu otsaette võib kleepida varsti “varitsemisoht” sildi, kui ma ei saa seda kõike endast välja kirjutada…

Ma kirjutasin täna hommikul oma päevikusse enda keha kohta väga jubedaid asju. Ma kaevasin siit blogist välja aastaid tagasi kirjutatud õudsad postitused oma keha kohta… Ma olen nii rumal. Mul on nii piinlik. See on nii vale.

2019 oli aasta, mil ma oma kehaga väga pahuksis olin ja ei suutnud teda võtta sellisena, nagu ta on. 2020 lasin sellest kõigest lahti (tahaks nii mäletada, kuidas, et seda jälle teha :() ja sain nii nii palju targemaks oma keha osas – ma teadvustasin endale, et see, milline minu keha on, ei ole kõige tähtsam, teisi ei huvita, milline mu keha välja näeb, minu hauakivile ei kirjuta keegi kunagi, et siia on maetud tselluliidivabade reitega Jane… kedagi ei koti. Ma nautisin suve ja kõike muud, mõtlemata sellele, milline mu keha on ja mida keegi kõrvalseisja sellest arvab.

JA JÄLLE… ühe osaga ajust saan ma sellest täna ka aru, ma saan, aga see teine osa. See teine osa paneb mind öökima, kui peaksin pesu väel peegli ees olema, see teine osa ütleb mulle, et mu keha ei ole ilus, vahet pole, mida kõike ta on läbi elanud. See teine osa ütleb mulle iga päev, et ma olen kole, ma olen paks, ma ei meeldi kellelegi ja ära parem ennast kuskil näita.

Jah, ma olen aastaid olnud ülekaalus. Olen suht laisk loius ja armastan liiga palju toitu. Tunnistan. Olen vist liiga pikalt elanud “elu on liiga lühike, et toidule ei öelda” moto järgi ja tegelikult see pole kõige tervislikum.

Ma olen ülekaaluline. Mulle ei meeldi mu keha. Pärast 5. lapse keisrisündi on mu keha veel rohkem muutunud. Rippuvat nahka on rohkem. Kaalunumber on 10kg suurem (sellel õnneks ei ole tänaseni minu jaoks suurt mõju, kaal kui asi on saatanast ja selle võiks kõik oma kodust heaga välja visata), füüsiliselt on vahel raske olla, süda puperdab… Käisime mõnda aega tagasi lastega Kalev Spas ja ma ei julgenud hommikumantlit trikoo pealt ära võtta, et lastega vette pullima minna, sest… mulle ei meeldi see, mis sealt vastu vaatab.

Issand. Kui ma selle kõik niimoodi otse oma peast välja kirjutan, on see… kuidagi… šokeeriv kuigi need mõtted ketravad mu peas juba kuid. Jah, Joosep sündis 6 kuud tagasi ja keha tahabki aega, et taastuda, aga ma aina söön ja söön ja söön, aga õue liikuma või trenni jõuan väga harva…. kui üldse. Mul on lihtsalt kohutav söögiisu koguaeg!

Ja ma ei tea, mida teha. Ma olen rasket tüüpi inimene – mind on raske motiveerida. Ma võin vaadata, kuidas mingid piitspeenikesed tsikid trenni vihuvad ja ise samal ajal krõpsupakki nosides lihtsalt nutta, et tahan ka, aga samal ajal mitte midagi ette ei võta.

Ma olen jälginud mitmeid erinevaid toitumis- ja treeningkavasid, aga kõik umbes paari nädala möödudes poolikuks jätnud ja vana eluviisi juurde naasnud. Ma arvan, et kui see saade, kus näidati erinevaid eestlasi ja neid asju, mida nad koguvad, kunagi eetrisse tagasi tuleb, siis ma ilmselt kandideerin sinna oma toitumis- ja treeningkavadega, mis ma olen üle ilma kõik kunagi kokku ostnud või koostööna luninud. Tegelikult ka. See on omaette kogu juba.

Miks ma ei suuda olla järjepidev? Miks ma jätan asjad poolikuks? V.a autojuhiloa – ma läksin küll esimest korda autokooli 2015 aastal, aga ka see paari nädala pärast jäi katki. Ja noh, suht iga aasta jälle läksin suure rõõmuga ja siis jätsin jälle poolikuks. Kuni 2022 aastani, mil läksi ja käisin tublisti ja siis jätsin jälle poolikuks… oota-oota, kuula lõpuni ega ma nii luuser ka polnud. Kuu aega toppasin ja siis jätkasin ja TEGIN ÄRA. Ja ma ei olnudki niivõrd uhke autojuhiloa üle kui selle üle, et ma midagi ÄRA KA LÕPETASIN.

Kuidas seda motivatsiooni hoida, kui ainus variant on, et see tuleb sinu enda seest ja SINA ISE pead ennast motiveerima? Aga samal ajal oled sa nii ummikus omadega, et mis motivatsiooni leidmisest siin saab juttu olla kui sa ei leia isegi valgust tunneli lõpust?

Ma tean, et jälle on asi ainult minu enda kätes. Aja oma paks perse diivanilt üles ja mine liiguta ennast. Ära passi öösel seal külmiku ees ega mõtle, mida näksida. Söö hommikul, söö lõunal ja söö õhtul. Kui magu nõuab, näksi õuna või pirni või porgandit. Variante on ju miljoneid. Kui lihtne on seda siia kirja panna, oi, kui lihtne. Ma peaks ilmselt oma külmikule selle välja trükkima.

Ja tegelikult nii ongi. Keegi ei saa mind siit püsti ajada, välja viia või mulle kahvliga normaalset toitu suhu kühveldada 3x päevas. Ei saa. Mina ise olen muutuste võti. Kas ma olen võimeline astuma seda suurt sammu? Mis siis, kui ma seda teeks ja ei annaks sel korral alla? Lihtsalt läheks ja punniks ja võitleks ja murraks end kõigest pasast läbi? Mulle meeldib idee sellisest Janest… päriselt.

Ma tahan lastega vees hullata – veekeskuses või järve ääres või mere ääres, mõtlemata sellele, milline mu keha on. Ma ei taha lastele öelda ei, sest mulle ei meeldinud mu keha. Ma ei taha enda lastele anda edasi seda retsi kehamentaliteeti, mis tänapäeval nii laialt levinud on. Ma tahan, et nad ei mõtleks, et keha välimus on kõige olulisem – ma tahan, et nad oleksid terved ja tervislikud, aga ma ei taha, et nad peaksid oluliseks nii enda kui ka teiste juures keha.

Kas see motiveeriks mind… olla eeskujuks oma lastele? JAH! Ma astun selle sammu. Ja ma kindlasti kukun. Aga ma tõusen püsti ja lähen sama tempoga edasi. JAH! MA SUUDAN. MA TAHAN. MA SAAN.

Lõpetuseks… ja enne selle suure sammu astumist tahan ma vabandada. Oma keha ees. Ma tean, et mu keha ei loe just väga tihti blogisid, aga ma loen hetkel seda kirjutades kaasa ja loodan, et ta kuulab mind ning pole mulle selga pööranud… issand, ma kõlan nagu psaiko. Kuidas mu keha saab mulle selga pöörata? Okei, igatahes, PALUN ANNA ANDEKS, et ma su kohta nõmedusi kirjutasin. Sa ei ole kole. Sa ei ole rõve. Sa meeldid mulle. Mu keha on teinud minu jaoks nii palju – ülemõistuse palju. Kandnud viite rasedust, toonud ilmale 5 last – 3 neist oma läbi alumise otsa, 2 läbi keisrilõike, kannatanud vaimset terrorit minu enda poolt, näljutamist, piitsutamist (mitte selle sõna otseses mõttes), halbu kommentaare ja ta on endiselt täiesti töökorras. Tundub, et see % muidugi väheneb siin ajaga, sest noh, kaua ta ikka jaksab sellises pasas elada, eksole, aga ta toimib – kõik funktsioneerib. Ta on endiselt olemas ja võimekas. Ma peaksin ja olengi selle eest väga tänulik.

Ma pean oma keha eest hakkama lihtsalt rohkem hoolitsema. Ma olen teinud palju valesid valikuid, mis ei ole mu kehale head. Ma pean hakkama nüüd neid heastama. Veel ei ole hilja. Ma suudan seda. Ma tahan seda. Ma olen jätnud oma keha hooletusse. Ma tean. Ma astun nüüd selle sammu.

Kirjutatud 31.03.23

Kommentaarid

  1. Anx says:

    Ma 3i ole kunagi olnud piitspeenike aga peale rasedust ei tahtnud ka kaal langeda. Olin kehaga kimpus jne.
    Nüüd jälle rahul. Aga mind aitas kr fitness kava
    Proovi ja so kaal langeb. Keha muutub ja mis peamine enesehinnang ja usk endasse tuleb tagasi.
    Soovitan sul proovida ( kui juba proovinud ei ole )
    Aga tegelt kui nüüd ausalt ütlen siis ei ole sul ka praegu mitte midagi viga iga inimese keha on just selline nagu talle meeldib. Sinu elu õied on lapsed mitte sinu keha.
    Endast või millestki välja rääkimine aitab kõigiga muret jagada ja parandab sinu enesetunnet aga tegelik mure ei kao.
    Jääb ainult vastused ja küsimused kas olla endaga rahul või võtta midagi ette

    • Käts says:

      Just saatsin kirjutada sama. Kristo kava. Toidud imelised(mingit x teadust pole), toetav grupp jne. Soovitan

      • Maarja says:

        +1 Kristo kavale. Saab rahus friikaid, pelmeene, võikusid ja nutellat nosida ja kaal langeb. Kui retseptid selged, on suht lebo silma järgi koguseid panna – nt minu 110g pelmeene ja 50g hapukoort tähendab ~10 pelmeeni ja 2 kuhjaga supilusikat koort (+palju värsket salatit). Suurema kehakaalu juures on kogused palju suuremad ja neid võib omakorda mitmeks toidukorraks jagada – aitab ülearuse lisa näksimise vastu.

        • Jane Almers says:

          Ehk siis… söö, mida soovid, aga tähtsad on kogused. Siis pole ju kava vaja. 🙂

          • Maarja says:

            Ainult koguste piiramine aitab ka ja enamus kavasid ongi kaloraaži piiramisele üles ehitatud. ? Olen korralikke summasid kulutanud erinevatele kuutasuga teenusepakkujatele. Kahjuks iga keha on erinev ja mulle ainult kaloraaži piiramine eriti häid (kiireid) tulemusi ei andnud. Praegu on makrotoitainete vahekord ka paigas ja ausalt, päris uskumatu tempoga läheb alla. Kui võrdlesin nt x teenusepakkuja ja praeguse kava makrosid, siis on väga suur erinevus sees (kaloraaž mõlemal sarnane).
            PS! Olen ka muidu “söön lihtsalt vähem” usku, aga krt see ei tööta minu puhul. ??

          • Jane Almers says:

            Sellepärast ma ütlesingi, et kogused on tähtsad. Et süüa võid, midaiganes, kui teed seda õiges koguses. 🙂

  2. Heidi says:

    Appi kui hea, lugeda seda ja teada et ma polegi üksi… Samamoodi teen tööd aga nii raske on end sundida. Sa oled tõeline inspiratsioon. ??

  3. Ly says:

    Ma loen nagu enda mõtteid. Täpselt samamoodi tujud kõiguvad üles alla. Alustan normaalse dieediga ja lõpuks pm õgin kõik tagasi…?
    Ka kodus erinevad kavad olemas…..?
    Soovin edu igaljuhul!?

    • Rrrrrr says:

      Apppi mul sama. Erinevaid toitumiskavasi ostnud aga asja pole neist saanud. Aastane jõusaali liitumine tehtud aga jõudsin sinna esimesed 2 kuud ainult. Nii tahaks – 10kg aga samuti vahin teisi veits kadeduse pilguga ise samal ajal krõpsu söömas. Olen sünnitanud ühe lapse- aga ma olin enne seda ka pigem suurem. Kus kohast koguda jõudu ja motivatsiooni?
      Jane, tee FB grupp ja teeme üheskoos kehad vormi. Leia sponsorid ja auhinnad ja no igas inimeses on võistlushimu sees?‍?? Ma oleks nõus pingutama küll?

  4. Krisss says:

    Hei! Inimesed ei taha ju kaalu langetada – “lihtsaim” viis oleks ju jalg maha võtta ja hops! kaal läinud :). Tegelikult tahaks ju hoopis heas toonuses ja vormis olla, eks? Tundub, et sul läheks mott lihtsamalt, kui keegi sul nö näppu…hm…no ütleme viisakamalt, et keegi kõrvalt jälgib ja motiveerib 🙂 Niisama toitumisnõustaja jääb ilmselt väheks (ma pole küll pidevalt su blogi jälginud, aga kas mõni aasta tagasi sa mitte ei teinud koostööd toitumisnõustajaga?). Soovitan, et tee koostööd toitumisnõustaja ja personaaltreeneriga 2in1. Kindlasti leiad kellegagi vastastikku kasuliku ja sinu jaoks soodsa diili a’la et sina saad kava ja motivaatorjälgija, tema saab parimal viisil reklaami. Palun hoidu jõledatest dieetidest – sa kindlasti oled kursis, et need toovad ainult häda ja viletsust 🙂

    Sa kindlasti suudad, aga tundub, et vajad välist impulssi. Jah, sa pead tegema ebamugavusi, aga sugugi mitte nii suuri, kui vbl kardad. Kahtlemata mõjub mugavustsoonist väljatulek ka muul viisil virgutavalt, suurendab rõõmutunnet, lisab ellu värskust ja see enesekindluse boost, mis peagi juurde lisanduma hakkab – oo, see kaalub üles mõninga esialgse ebamugavustunde, mis võib kaasneda trenniharjumuse tekitamise ja mõningate korrektuuridega söögisedelis. Usu mind, ka need “auku” langemised ei ole siis enam edaspidi nii sügavad 🙂 Asu motivaatorit otsima, Jane ja varsti liigud endaga rahul olemise teel!

  5. K34 says:

    Sama seis ka minul. Esimese lapse sünniga taastus endine keha suht kiirelt. Teise lapse sünnist saab kohe 4 aastat ja olen ikka samasugune. Liigun palju aga kaal ei lange. Häbenen samuti end, vees pole käinud alates 14ndast eluaastast. Suvel ei mingeid seelikuid ainult püksid. Minist ei hakka rääkimagi. Vaatan nooruspõlve ja kooli aja pilte praegu pole sellest midagi järel. Vanamutt 34 aastane… töötan lihtsas ametis ,peol ei käi. Jane sina oled väga tubli ja palju palju ilusam! Edu laste kasvatamisel! Ise rohkem lapsi ei soovi neid kahtegi annab kantseldada?

  6. K says:

    Hüpnoos on 80% tõhus mõttemustrite muutmisel….kui soovid, siis katseta. Tubli oled igaljuhul!

  7. Merrr says:

    Enne rasedust koguaeg korrutasin endale ,et ei mina saa selleks emaks kes kritiseerib oma keha pärast sünnitust ,mitte mingil juhul. Rasedusega ei võtnudki väga juurde ,neiu ise oli ka kõhus pisikene aga peale sünnitust stress ja kõik muu panid kahjuks vaatama öösiti kahh toidu poole ja nii see kaal pisut tõusis ja mida teen mina nüüd ? ,,Söön ,, oma sõnu sest ma kritiseerin täiiega igapäev oma keha ja tahaks stressivabalt ka minna ükspäev kõndima mis on parim stressi maandaja alati olnud . Praegu pisike ei maga kohe üldse vankris mul siis nii raske leida seda aega . Kujutan ette ,et mõni nüüd tahab ja tulla öelda ,mis mõttes sa ei leia aega aga tõesti nelja kuuse lapse kõrvalt kui mees on viispäeva nädalas 12 tundi tööl on raske seda aega leida ja vabal päeval on koguaeg muid ülesandeid . Aga üritan lohutada end ,et küll ükspäev saan sellega hakkama ,et leiab selle aja või lapsuke magab jälle vankris sest ei jaksa ise ka enam taluda seda,et ma aind vingun oma keha üle ?. Nii kurb naljakas kui see ka pole.

  8. Marju says:

    Kuidas motivatsiooni leida – kahjuks on liiga palju mehi, kes otsivad armukese, sest naine pole enam atraktiivne. Kui see ei tundu piisav mott, siis tervis – sul on 5 last ja pead tulevikus olema krapsakas, mitte haige ja hädine vanaema. Ülekaal tapab liigeseid ja südant.

    • Jane Almers says:

      See teine variant motiveerib jah palju rohkem. Mis mul sellest mehest. ? Pole kunagi olnud eesmärk kellegi teise jaoks ilusam/parem/atraktiivsem olla.. ?

  9. M says:

    Mulle jäi see postitus täiesti juhuslikult silma ja kuigi ma tavaliselt kuskil midagi ei kommenteeri, siis praegu tahaksin öelda, et see kõik on mulle nii tuttav, millest kirjutasid. Minu pisem laps on praegu aastane ja võin öelda, et alles nüüd suudan ma oma keha kontrollima hakata ja see on ikka vägaväga keeruline.
    Ma tean, et mul on imetamise ajal suurem söögiisu ja kindlasti mängib see rolli, aga ma olen täiesti kindel, et põhiliseks süüdlaseks on see, et toiduga ma kompenseerin endale kõik, mis päeva jooksul emana läbi elada tuleb. Ja seda on palju. Siinkohal ma ei mõtle vaid laste eest hoolitsemist, toidu tegemist ja koristamist, vaid ka kõike seda, mis toimub mu peas ja kui ülestimuleeriv on pidevalt olla lärmi sees, mõtetes asju planeerida ja nii edasi. Ja kui enda jaoks pole võimalik ühte rahulikku puhkehetke võtta, siis teiseks variandiks ongi süüa midagi head ja sealt need kilod järjest kogunevad.
    Õnneks nüüd tuleb suvi ja soojade ilmadega on palju kergem õues liikuda ja magusa asemel näiteks arbuusi süüa.

  10. Tikker says:

    See postitus tuli mu Facebooki “suggested to you” soovitusena ja uitmõtte ajel ma klikkisin… Ja kuigi kaaluteemadel ma muidu kaasa rääkida ei oska, siis jälgin FBs üht sümpaatset terapeuti ja tal on muuhulgas kursus “Terve suhe toiduga”. Äkki sellest oleks kasu?

    https://www.merlinvask.ee/2023tervesuhetoiduga
    https://www.facebook.com/groups/801859540235642

    Igal juhul soovin sulle südamest jõudu, jaksu ja positiivsust… Ja kuhjadega armastust oma keha vastu 🙂

  11. Deivi says:

    Proovi fastingut. Suurepärane abimees selleks on app Zero. Uuri fastingu ehk vahelduva paastu kohta enne, Spotyfys saade Progress kajastab ühes oma saates seda väga põhjalikult. 🙂

  12. Evely says:

    Minule jäi sinu postitus samuti täiesti juhuslikult silma. Võin öelda, et mul ei ole kunagi kehakaaluga probleeme olnud, olen tahtnud olla ideaalsemas vormis ja seega tean seda poolt, kuidas isegi 1-2 kg kaotamine (pikaajaline) võib olla väga keeruline, sest olen aru saanud, et mul tegelikult ei ole väga palju tahtejõudu, et heast toidust loobuda.
    Siiski, proovi teha tervislikumaid valikuid ning korrigeeri koguseid…ära kindlasti pea dieeti!
    Keha vajab erinevaid toitained, seega proovi menüü võimalikult rikkalik hoida! Ja, kui on krõpsude isu siis osta pisike pakike ja mitte rohkem kui üks kord nädalas.
    Seda kõike ma usun, et sa tegelikult tead suurepäraselt!
    NB! minu arvates on oluline alustada pisikeste muudatustega toidulauas ning liikumises. Korraga ja palju väsitab ning loobumine on alati lihtsam.
    Mainisid, et sa ei näe tunneli lõpus valgust…jah, praegu ei näegi ja ära keskendu sellele. Hakka samm haaval astuma, nii nagu sinu lapsed on õppinud kõndima, alguses tasakaalu otsides ning veidi ebalevalt esimese samme tehes ning kukkudes, kuid siis püsti tõustes ja uuesti proovides!
    Ja mine järgmie kord oma lastega koos basseini ja lihtsalt naudi aega koos nendega, lihtsalt hulla!
    Kui tahad ennast premeerida, siis osta endale uus huulepulk, koju lilled vaasi vms.
    Rahu endaga ja oma kehaga on kõige olulisem!

  13. Kristin says:

    Üldiselt ei kommenteeri kunagi kuskile, aga just eile tundsin kõike seda sama ja mõtlesin ka, et ei nüüd tuleb end kätte võtta, aga algab järgmine päev ja kõik on sama.
    Teatud hetkel aitas mul hästi, panin paberile kirja kellaajad, mil söön ja ka toidud. Vähendasin ka koguseid natuke ja paari päevaga oli juba enesetunne parem.

  14. JA says:

    Ma olen sind jälginud alates ajast, mil ootasid Krissut – olin sel ajal samal teekonnal ja eks ikka on tore samastuda. Minul on endiselt vaid üks laps, sinul selle ajaga veel kaks lisandunud ja ma olen märganud teatavat mustrit su meeleolude juures, mis on samas täiesti inimlik ja arusaadav. Sulle on alati öeldud raseduste ajal, et sa särad, oled nii rõõmus ja kui hästi sulle rasedus sobib. Küllap tunned seda ise ka, sest sotsiaalne norm on see, et rasedale on lisandunud kilod või vähene liigne kehakaal lubatud. Kui oled omas kehas, iseenda “boss”, siis on ülekaal sotsiaalselt taunitav – mulle tundub, et siin see tõusude ja mõõnade põhjus seisneb ka. Kergem on oma ülekaalu aktsepteerida, kui see käib kaasas nii loomuliku protsessiga nagu rasedus. Raskem on seda teha ja sellega leppida, kui see on lihtsalt.. iseendast tingitud otsuste tagajärg. Ma ei oska siinkohal väga head nõu anda, sest ma ise seisan silmitsi vastupidise probleemiga (sooviksin kaalu tõsta, aga liiga vähese söögiisu tõttu see lihtsalt ei õnnestu) ja samuti pole suutnud iseennast võita kauem, kui põgusaks perioodiks. Aga ehk on algus see, kui mõistad, millest seesugused mõtted tulenevad? Saadan head soovid su poole teele!

  15. Laura Lumi says:

    Sattusin juhuslikult sinu artikli peale…olen sama murega. Küll aga ei ole ma oma kehast väga halvasti mõelnud. Mulle tõsiselt meeldis see moti söömise ja elamise kohta ?
    Aga tahtsin kirjutada, et äkki pole sa leidnud enda jaoks seda õiget trenni, mis motiveeriks rohkem?
    Mina hakkasin u 1,5 at tagasi käima regulaarselt trennis (enne seda treeningutega ei tegelenud), hetkel olen 36. Soovitaksin sul proovida jumpingut (ma küll ei tea, kas sinu kodu läheduses seda on, aga soovitan siiski 🙂 ) See tundub küll esmapilgul raske ja väsitav ja esimesed korrad seda tõesti on. Samas on see väga lõbus ning aitab välja elada 🙂

    Edu sulle! Ikka rohkem positiivsust ja motivatsiooni tõusu!! ?

  16. Mari says:

    Annan ühe väikse soovituse, loe läbi see raamat: https://www.apollo.ee/glukoosirevolutsioon.html

    See ei ole imedieet, see ei too su kaalu alla, aga selle järgi oma toitumise teadlik korrigeerimine on näiteks mul võtnud ära näksimisisu. Ma olen rõõmsam, energilisem ja mu keha ütleb mulle aitäh selle eest. Kui saada üle juba näksimisest (ka mul oli see kõige raskem) ja minnagi jalutama iga päev natukene rohkem, siis tegelt tuleb juba muutus iseenesest. Ma tunnen et kõik need dieedid ja enda piitsutamised pikas perspektiivis ei olegi jätkusuutlikud ja teevad kehale rohkem liiga pikas perspektiivis kui kasu. Aga see raamat tõesti aitas mind nii palju, ma saan süüa kõike, aga ma teen seda enda keha kuulates ja pöörates rõhku sellele, kuidas mu söök mõjutab mu veresuhkurt. Väga lihtne lugemine ja sügavalt soovitan 🙂

  17. Eret says:

    Ma pole ka iial varem kommenteerinud ja juba seetõttu, et samastuda ei saa. Kadestan sind, sest sul on 5 last. Tühja sellest pekikihist. Minul on ainult 1 täiskasvanud laps ja mitte mingi valemiga ei tulnud rohkem. Vot sellega ei suuda ma rahu teha, sest ühiskonna silmis olen mina läbi kukkunud. Nii et mõtle hoopis sellest, naudi suure pere ema staatust ja küll kilod ka langevad vajalikul hetkel 🙂

  18. Adeliina says:

    Minu soovitus on teraapia (ja ma arvan, et iga inimene võiks vähemalt korra elus käia teraapias, sest paratamatult kõige pisemadki asjad elus võivad arenevat organismi traumeerida). Söömine on midagi niivõrd algelist ja ürgset, et siin ei saagi pelgalt motivatsiooni või distsipliiniga – seda konkreetset tegevust motiveerivad jõud tulevad kuskilt sügavusest ja tühipalja motivatsioonikõnega või distsipliiniga mätsid selle juurika vaid hetkeks kinni, kuni tuleb mõni trigger mis selle juurika uuesti nö nähtavale toob. Sellest ka mulje, et midagi ei jää püsima ja mida ei suuda lõpule viia. Jõuda tuleb selle juurikani ja see siis teraapia abiga välja juurida. Teraapia on isiklikult muutnud minu elu ja muudab seda jätkuvalt edasi ehk teraapia ei ole mida mida peaks kartma, vaid karta tuleks hoopis traumast juhitud elu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???

Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]

Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on

Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]

14 ja 2

Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]

2 Comments

See on nüüd läbi!

Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]

1 Comments

Kas nutivaba suvi on tõesti võimalik?

Suvepuhkus algaaaas! Tegelikult juba mõned päevad tagasi. Suvepuhkus sellesmõttes, et suurematel on ka kool nüüd [...]

1 Comments

Kuidas ma endale kodus ise iluoppi tegin

Mul tekkis selle pealkirjaga kohe oma peas väike video, kuidas ma ennast kuskil köögi laual [...]

Kuidas kõik nüüd läbi saab

No tere! Pole mina jälle siia mõnda aega jõudnud ning aegajalt taban end mõttelt, et [...]

8 Comments

Kuidas lapsed ei taha enam üldse õues käia

Ma tegelikult mõistan seda, et maailm muutub, uueneb ja areneb aina edasi ning nutiseadmed on [...]

Kuidas mu lapsed edaspidi põrandal peavad sööma

Ma otsustasin meie köögist laua ja toolid välja visata. Jah, kuulsite, st lugesite õigesti. Ei [...]