Beebimulli postitus

Sponsoreeritud

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on!

Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt mainin, päriselt ongi mitu sõbrannat, aga nimetan neid kõiki siin postitustes sõbrannaks 😅) teatasin kah, et minust oleks koos Oliveriga nagu mingi masekas välja lõigatud.

Viimane rasedus oli minu jaoks vaimselt raske – olen sellest ka siin põgusalt kirjutanud. Mina ei tea, mis selle raskeks tegi, aga peas oli korralik tohuvabohu ja ei olnud see aeg üldse nii rõõmus ja rõõsa minu jaoks, nagu kõik ümberringi lubavad, et rasedus seda on.

Teiste rasedustega ma seda glowi küll tundsin ja megalt ka nautisin – ka sellest on siin blogis eraldi postitus, aga nüüd… nüüd mõtlesin küll päris mitu korda, et millesse ma ennast mässida lasin. 😅

Nüüd aga on see masekas nagu pühitud. Nüüd on roosa beebimull. Või tähendab sinine.

Kuigi ka sellega on eelnevalt pigem vastupidi olnud – et peale lapse sündi just tekib mingi masekas. V.a esimese lapsega. Siis oli rohkem see ärevus, et mis nüüd saama hakkab. Aga ülejäänuga on küll nii, et sa juba tead, et jääd koduseinte vahele, inimesed väga enam külas ei käi, külla ei kutsu ja jääd nagu rohkem omaette.

Praegu ma sellepärast muret ei tunne ja pigem olen palju rõõmsam ja rahulikum kui nüüd raseduse ajal.

Kuidagi teistsugune hingamine on üleüldse. Nii positiivne ja tore. Tahaks kohe palju asju ära teha. Sisimas on mingisugune väga mõnus rahutunne. Et kõik on nüüd nii nagu peab olema ja nüüd lihtsalt naudin ja kulgen.

Saime eile haiglast koju ja ma nii ootasin, et kuidas teised lapsed reageerivad ja mis toimuma hakkab, kui Oliver koju saabub. Need kohtumised on alati olnud nii erilised.

Joosep ju raseduse ajal oli see, kes pidevalt käis mu kõhtu paitamas ja kallistamas ja korrutas, et “beebi, beebi, beebi!”. Kohtudes oli tal umbes selline “mhhh, see ongi v?” reaktsioon, tegi pai ja siis läks omi asju edasi ajama. 😅

Ja, kui suureks lapseks Joosep siin nende kolme päevaga kasvanud on. Ma olen seda tunnet varem ka kogenud, et, kui oled beebiga haiglas ja koju lähed, siis see viimane laps, kõige pisem, on ühtäkki kuidagi nii suureks kasvanud, aga harjumatu kuidagi ikka.

Kõige suuremad ninnunännutajad on Adeele ja Raimond. Kuigi Adeele oli ikka mega pettunud, et jälle poiss tuleb ja täna ta ütles ka mulle, et ta tahab ikka väikest õde ka. Selle peale ma muidugi pidin talle tunnistama, et mina enam lapsi ei saa. Oma peas mõtlesin edasi, et “aga Geit õnneks saab!”. 😅

Adeele jah on ülihoolitsev Oliveri suhtes. Eile tahtis nii väga teda pidevalt sülle võtta. Eks ma paar korda lubasin ka, aga muidu kaisutas tema kõrval diivanil, Oliver oli beebipesas. Õhtul veel Adeele lahistas siin nutta, kui oli magamamineku aeg. Kurtis, et ta ei saa magada, kui Oliveri tema kõrval ei ole ja äkki ta saaks magada Oliveri kaisus ikkagi, sest too on ju nii väike ja armas. Tema sõnad.

Muidugi ma seda lubada ei saanud, ilmselgetel põhjustel, eksole, aga loovutasin talle siis enda voodi poole, kus kõrval Oliver oma pisikese voodiga magab, et ta saaks võimalikult beebi lähedal olla.

Täna toitsin Oliveri ära ja sõidutasin ta oma voodiga elutuppa diivani juurde. Pikutasin diivanil ning Adeele seisis Oliveri voodi kõrval, paitas teda ja siis lausus: “Emme, sa võid puhata, ma valvan Oliveri.” Nagu… ma hakkan nutma. 😅

Raimond on üldse meil väga suur väikeste laste sõber. Joosepi eest kannab ka nii hästi hoolt, et võiks vabalt juba ise isa olla. 😅 Ok, nali. Tal selleks aega veel mitu head aastat, aga saite mu poindist aru küll.

Hendrikul, kõige vanemal, on ka Oliveri üle väga hea meel, aga pigem imetleb eemalt. Sülle nt võtta ei taha, ütleb, et äkki teeb katki. Ja ega ma ei sunni ka. Täitsa arusaadav, et nii pisikest inimest on hirm sülle võtta. Isegi ma kardan teiste beebisid süles hoida. Mine sa tea.

Geit… Talle pole siiani meelde jäänud, et ta nimi on Oliver. Koguaeg ütleb talle Joosep. 😅 Loodetavasti suudab selleks ajaks ikka meelde jätta, kui Oliver juba taipama hakkab, et ta isa ei mäleta ta nime. 😅

Ema helistas eile. Küsis, millal katsikuid teen. Ütlen ausalt, ei viitsi teha. Ütlesin talle ka, et mingit erilist pidu pidama ei hakka. Kes tahab tulla beebit vaatama, siis aadress on olemas ja tulgu, aga kõiki kokku kutsuma ei hakka sellepärast.

Et jah, siuke beebimulline eluke meil siin ja kõik on nii mõnna, hoolimata sellest, et ma pooleldi invaliid olen (keisrist taastumise võlud, juhhei!) ja mõlemas rinnas räme piimapais on. Aga see eluke on nii ilus! 🤍

Kommentaarid

  1. ❤️‍🔥❤️‍🔥❤️‍🔥 says:

    Süda sulas kogu postitus. Kogu sissejuhatus oli heldimus ja mõte, et palun lõpeta sellega, et sa ei sterrinud, aga samas sisetunne ütles, et ilmselt piisas sulle O ootamise kogemusest ja see otsus sai kivisse raiutud..
    aga No worries. Meditsiin on väga arenenud 🤭 ja lapsi on väga palju, kes ainult unistavad sellisest kodust, perest ja ootavad seda ühte õnnelikku päeva, et see soov neil täituks. Seega pole siin miski lõplikult otsustatud ja ei pea ainult Geitu kaela seda vastutust veeretama 😁.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari

Kuidas minust kuue lapse emme sai

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus [...]

10 kommentaari