blogida on äge!

Ma olen siin viimastel päevadel nii tuhinas kirjutamisega. Mustandite alla kuhjub aina uusi postitusi. Ühel päeval on nii palju öelda, teisel jälle vähem ning kõike korraga ka letti laduda justkui ei taha. Midagi peab nn mustadeks päevadeks ka jääma, kui mind peaks tabama kirjutamisvaegus. Aegajalt juhtub ka seda!

Millal hakkasin ma blogima?

Blogi lõin ma tegelikult juba aastal 2012. Peamiselt järjejuttude eesmärgil. Kirjutasin teismeliste teemasid sisaldavaid lugusid. Ühel heal päeval mõtlesin, et miks mitte. Idee tuli tegelt täiesti lambist. Keda huvitab, mida ma nende järjejuttude all silmas pean, siis mul on isegi isiklik Facebooki leht, kuhu ma need omal ajal talletasin (link!). Praegu on küll piinlik neid lugeda.

Miks ma hakkasin blogima?

Peale esimese lapse sündi tekkisid mul ärevushäired. Elasime maal ja oma korteris ning minu ainus väljapääs oligi end nelja seina vahele naelutada. Ma neelasin tablakaid, nutsin palju ja olin täielik inimvare, kuid ei proovinud isegi sellest kõigest välja tulla vaid lasin olla.

Üsna pea kolisime me Tallinna. Ämma juurde. Seal olin samuti ainult kodune. Inimestega suhtlesin väga väga vähe. Leidsin kellegi blogi ja mõtlesin, et miks mitte ise hakata kirjutama. Esialgu siis järjejuttude näol.

Ma ei tea, miks ja millal täpsemalt, aga üks hetk hakkasin kirjutama enda elust. Tundus hea mõte, aga kui ma vaatan täna neid kirjatükke, siis tahaks küll iseendalt küsida, et MIKS? OH JUMAL, MIKS? Neid lugedes tekib tunne, nagu tegu oleks trotsi täis pubekaga, kes on oma tuppa koduaresti pandud. Sõnavõtud olid hästi järsud, mõtlematud ja isekad. Ma ei suutnud asju võtta objektiivselt (vahel siiani sellega probleeme :D), mul pidi alati õigus olema, vaidlesin tihti vastu.

Tänaseks olen ma need postitused koondanud mustandite alla. 😀

Blogimise tähtsus minu jaoks täna

Uhh, ma ei kujutaks oma elu ilma selle kohata siin ettegi! Ma olen tänu blogimisele nii nii niiiiii palju uusi, lahedaid ja armsaid tuttavaid leidnud. Ma olen saanud teha megavingeid asju! Ma olen ise muutunud palju elavamaks, rõõmsameelsemaks, enesekindlamaks, palju palju paremaks.. Ehk siis kõik on minu elus läinud ainult positiivsemas suunas tänu meie pesakesele.

Blogi on minu jaoks nagu hea sõber. Ma saan tulla siia iga kell, kõik oma mured ja rõõmud kirja panna, otsustada, kas see jääb saladuseks või jagan ka teistega.

Muidugi on kirjutamine ka mõned murekivid mu teele veeretanud ja on olnud hetki, mil olen mõelnud, miks ma seda üldse teen. Vahel olen tahtnud end ise kiviga loopida, sest suhtlemisoskus pole kohati kiita, aga ma üritan end pidevalt muuta ja (loodetavasti :D) positiivsemas suunas areneda.

Kindlasti tahan ma inimestega rohkem suhelda tänu blogimisele ja tänasel päeval mul on isegi julgust seda teha. Mis te arvate, mitu korda ma mõtlesin, et “ahh ma ei lähe sinna septembrikate kokkusaamisele”? Ikka mitu-mitu korda, sest vanasti ma ju sellistel koosviibimistel ei käinud ja lihtsam oleks “ei” öelda, kui end mugavustsoonist välja peksta. 😀 Aga ma sain hakkama.

Nii et, kellele vähegi meeldib kirjutada ja oma mõtteid ka teistega jagada, siis hakake blogima! See on nii fun tegevus. Boonuseks saad vahvad lugejad ja ägedad koostööpartnerid. 🙂 Ja noh, natuke kommiraha ka!

Kuna blogimine on minu jaoks just nii äge ja südamelähedane, siis tuletan teile, armsad lugejad, meelde, et varsti on tulemas Blogiauhinnad 2017 ning ma ootan teie hääli! Kategooria: elulised blogid, link: www.janeblogi.ee ja hääletada saab muidugi siin: http://eba.marimell.eu/

Ühelt IP aadressilt saab anda kuni 5 häält! Iga hääl on mulle väga tähtis. Aitäh-aitäh-aitäh ♥