Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi ja päeva alustada. Ilmselt siis, kui oli kooli- ja lasteaiaaeg. Just eile “hommikul ” ärgates ja kella silmitsedes, samal ajal aru saades, et tõusin jälle poole päeva ajal üles, mõtisklesin sellele, et igatsen neid hommikuid, mil sai enne kõiki teisi üles ärgatud, nauditud kuuma latte saatel päikesetõusu ja lihtsalt tehtud palju kasulikke asju. Või teine kord lihtsalt rahus ja vaikuses diivanil raamatut lugedes, muusikat kuulates. Vahet pole. Mõlemad on hingele head.

Panin youtubest käima laulu Birdy – Skinny love. Mulle hakkasid Birdy enamus laulud meeldima aastaid tagasi, mil Vampiiripäevikuid fännasin (muide, hakkasin siin üks päev uuesti seda sarja vaatama).

Ma armastan kirjutamist, kui taustal käib mõni selline laul, mis mu hinge avab. Siis ma tunnen, et kirjutatu tuleb otse minu seest, ma suudan kõik otse oma peast ja hingest siia kirja panna. Minu kiiksuke.

Ma loodan, et tänane varajane ärkamine oli märk sellest, et need hommikud ei ole enam kaugel, mil reipana ärkasin enne kõiki teisi ja nautisin seda vaikust, rahu ja ilu enda ümber. Ma armastan selliseid hommikuid.

Sain eile lõpuni Colleen Hooveri raamatuga “Ei iial enam” ja mul oli õigus – raamat on nii palju enamat. Ega ma tegelikult teadsin, et nii on, sest on ju varem pea iga raamatu ja sama filmiga olnud, lihtsalt… ma teadsin.

Olen nii mitmega antud raamatu ja filmi teemal arutlenud ning ka teised on taipanud, et raamat on ikka nii palju midagi enamat. Ühed on pettunud, et lugesid enne raamatut ja seejärel vaatasid filmi, sest ootused olid filmile palju kõrgemad. Ma mõistan seda mingil määral, sest raamat… ongi palju enamat ja omab palju rohkem sisu, kui ühte pooleteise tunnisesse filmi suudab mahutada. Võibki juhtuda, et loodad seda kõike, mida lugesid ja kogesid raamatust, näha ka ekraanil, aga loogiliselt võttes ei saaks iial paksust sisukast raamatut teha head filmi pooleteise tunniga.

Ma pole päris kindel, kuidas pidi oleksin mina täieliku elamuse saanud kuigi ma olen hetkel juba sellel arvamusel, et ma saingi täieliku elamuse. Nii filmist kui ka raamatust. Aga oleksin saanud veel enamat? Kas ma oleks seda üldse tahtnud?

Ühest küljest oli hea, et filmi enne nägin – mulle mingil määral isegi meeldis, et raamatut lugedes olid mul filmi tegelaskujud silme ees. Kõike oli kuidagi lihtsam ette kujutada, kui neil olid olemas näod. Samas… millistena oleks ma neid näinud siis, kui ma poleks filmi enne vaadanud? Hoopis teistsugusemad? Jällegi mõttekoht.

Kuna ma teadsin, et raamatud on tavaliselt palju sisukamad, detailsed ja paremad, olid mul raamatule just kõrged ootused. Ja ma ei pidanud pettuma. Mulle see teos väga meeldis – sai peaaegu seda kõike, mis film andis, aga oli ka üllatuskohti, mida filmis ei olnud või oli seal teistmoodi. Igatahes võtan ette nüüd teise osa ja ilmselt ahmin selle ka endasse paari päevaga. Ma tegelikult isegi imestan, et ma loen. Mul ei ole juba mõnda aega mingit lugemismotivatsiooni ja tunnen süümekaid selle üle, et elementaarset lugemisoskust ja seda, et mul on silmanägemine korras lihtsalt raiskan.

Kes on raamatu läbi lugenud, esimese osa siis, kuidas teile meeldis? Mind igatahes puudutasid mõlemad. Nii film kui ka raamat.

Ja filmi postituse alla tehti väga huvitav küsimus – kui Lily oleks sünnitanud poisi, kas ta oleks samamoodi suutnud mustri murda? Mina arvan, et nii ja naa. Ühest küljest ju nagu polekski mingit mustrit murda, sest see käis kaasas naistega, aga, kas Lily oleks tahtnud elada nii, et tema poeg näeb lähisuhtevägivalda ja võimaluses, et ta viib selle kunagi kaasa oma suhtesse, oma naisele? Njaa. Mõtlema paneb küll ja ma arvan, et üks hea raamat ongi selline, mis tekitab taolisi küsimusi, mõtteid ja arutelusid. Mis teie arvate?