Kui ma eile õhtul magama hakkasin jääma, ärkasid poisid üles ja tahtsid piima saada. Nojah. Läksime koos kööki ja jõid mõlemad klaasikese piima, kui Hendrik järsku oma hambaid näppima hakkas.
Küsisin, mis ta sealt otsib. Ütles teine, et tal hambad liiguvad. No jumal tänatud, ei pea enam hambaarsti juurde minema, et piimakaid välja tõmmata ja mina ei pea teda kolm tundi jutti mööda haiglahoovi taga ajama. 😀
Tema aga muutus kurvaks ja mööda põski hakkasid pisarad alla voolama: “Ma ei taha hammasteta olla!” Ma isegi ei saanud aru, millest selline hüsteeria, alumise hamba loksumise üle oli teine nii rõõmus ja kui see suust välja kukkus, veel rõõmsam.
Nüüd on aga järg kahe ülemise esimese hamba käes ja ma millegipärast arvan, et Hendrik natuke kardab teiste reaktsiooni, kui ta peaks hambutuna lasteaeda minema.
Ma lohutasin teda ja ütlesin, et talle kasvavad sinna uued hambad. Ta küsis nii nördinult: “Kas lubad?” , mis tuletas mulle meelde, kuidas ma meie suhte alguses üsna tihti Geidule Rate.ee-sse kirjutasin, kas ta ikka lubab, et mind mitttteeee kunagi maha ei jäta. Meil oli siis kaugsuhe. 😀
Muidugi ma lubasin Hendrikule, et talle kasvavad sinna uued hambad, ega enne pole kellelgi need koolihambad ju tulemata jäänud. 😀 Ma loodan…
Aga mul on nagu really siiralt hea meel, et need piimakad ikkagi ise otsustavad ära tulla, sest te ju ilmselt mäletate, kuidas all tal koolihambad tulema hakkasid, aga piimakad isegi mitte ei loksunud ja nii me pidime hambaarstile minema ning laskma need välja tõmmata, mis iseenesest oli lebo, aga elava järjekorra alusel minna vastuvõtule lapsega, kes hambaarste ei armasta… Not my thing. 😀
Mäletan mul oli ka see hirm et kõik vaatavad siis mulle ainult suhu. Aga kui ema ütles, et ja hammaste välja tulemine on ju hea uudis, et see näitab, et olen kohe varsti kooliküps see kuidagi lohutas.