Elu kolme lapsega

Minult on ikka nende kahe nädala jooksul, mil Kristofer on meiega olnud, küsitud, kuidas see eluke siis kolme lapsega ikka on.

Ja millegipärast on enamus nendest küsijatest imestunud, kui ma vastan, et täitsa kökimöki, pole hullu midagi. Minu jaoks oli vast kõige keerulisem ja raskem periood, kui sain esimese lapse.

Ja ma ütlen päris ausalt, et pole vahet, kas sul on kaks või kolm last. Mitte midagi raskemat või keerulisemat seal ei ole, kuigi jah, lapsi on ju rohkem. Võib tunduda veider, aga ühe lapsega oli mul tsipa raskem kui kolmega. Võib-olla tuleneb see sellest, et iga lapsega olen ma midagi uut õppinud.

Täna, olles kolme lapse ema, oskan ma aega paremini planeerida, ennast mitme nõudva lapse vahel jagada, oma närvidest olen ma ammu ilma jäänud, seega sealt ei ole enam miskit juurde lisada või ära võtta, ma olen väga hea läbirääkija, oskan kõike ja kõiki paika panna. 😀

Kuidas Hendrik ja Raimond väikese vennaga kohanenud on? Noh, Hendrik on selle juba ühe korra läbi teinud. Hetkel ta hoiab pigem väikesest vennast eemale. Vahel harva tuleb ja vaatab ning teeb pai, aga üldiselt ikkagi hoiab eemale – nagu ta ise ütleb, siis kardab, et beebi läheb katki või hakkab jonnima. 😀 Ja egas ma ei sunni ka teda nüüd olema ja imetlema.

Raimond… hmm, ma ei teagi, kust alustada. Raimond tahab beebiga absoluutselt koguaeg tegeleda – mähkmeid vahetada, pudelit hoida, pakub lutti, toob riideid, viib mässusi prügikasti… Kõiges tahab kaasa lüüa ja mul ei ole selle vastu mitte midagi. Vastupidi, see on ainult positiivne, sest võib-olla siis ei teki streiki ja vastakaid tundeid, aga.. jah, üks aga on… alates Kristoferi sünnist on Raimond oma käitumist trastiliselt muutnud – ta vaidleb vastu, teeb asju katki, tõstab häält, lööb..

Minu jaoks on selline käitumine väga üllatav, sest Raimond tahab ennast ise kaasata kõikidesse tegevustesse, mis on seotud beebiga. Ta ei jää ühtegi sekundit kõrvale ja on alati mu kõrval.

Samas, lasteaia kasvatajad ainult kiidavad – pidavat väga hea poiss olema. Isegi imestasin, et kas nad tõesti räägivad minu lapsest. 😀

Tsipa kummaline siiski ja proovime koos leida nendele reaktsioonidele lahenduse. 🙂

Aga üldiselt ma ei näe, et minu elu oleks täna keerulisem, kui aasta aega tagasi. Suuremad poisid on juba nii vanad (see kõlab nii vanalt :D), et on päris iseseisvad ja saavad iseendaga suurepäraselt hakkama. Lisaks käivad ju nad veel lasteaias, mis teeb selle elukese veel kergemaks – päevane aeg on pühendatud beebile ja õhtul muljetame suuremate kuttidega.