On juba palju küsitud, kuidas meil uhiuue beebiga siin kodus läheb ja kuidas teised lapsed Joosepi vastu võtsid – isegi videot on küsitud nende esmakohtumisest, a ma olen väga halb videodokumenteerija, st ma dokumenteerin alati sellised hetked pigem enda pähe. Telefoni haarata ei tule mõttessegi kuigi tore mälestus see ju oleks ikka. 🙂

Aga ma võin kirjeldada teile nende esmakohtumist – Raimond sööstis kohe diivani poole ja tahtis Joosepi laiaks hüpata, aga õnneks nii ei läinud, ma jõudsin enne talle märku anda, et meil on tutikas beebi diivanil oma pesas ja et ärgu sinna küll maandugu. Ta kohe tõdes, et ta ei märganudki seda väikest pambukest seal.

Adeele ja Krissu võtsid Joosepi täie nunnutamise saatel vastu ja esimesel päeval ainult istusidki tema kõrval, paitasid, pakkusid lutti, pühkisid piima suunurgast ära ja uurisid, kuidas ta ikka sealt kõhust välja sai ja miks ta koguaeg kakab ja miks ta koguarg magab ja kas ta tahab äkki seda või toda.

Enne haiglasse minekut oli Adeele nii pisike ja pärast kolme päeva, kui ma teda uuesti nägin, tundus ta ühtäkki niiiii suur tüdruk. Polnud enam üldse see pisike printsess, kes minust koju jäi. Nagu ma oleks hoopis mitu aastat ära olnud. 😅 Kuidagi nii suur laps oli ühtäkki ja asjalik… st asjalikum.

Hendrik oli ka väga rõõmus, aga pigem kartlikum – et ikka nii tilluke ja habras beebi ja pigem hoiaks eemale, nii igaksjuhuks.

Nad väga ootasid Joosepit juba ja lõpupoole läks küsimus “millal Joosep juba tuleb?” ikka aina tihedamaks. 🙂

Mis puutub minusse, siis mul oli viimati selline väike beebi ligi 3 aastat tagasi ja paljud asjad on selle ajaga ikka võõraks jäänud. Ma kindlasti naudin seda beebiaega, täpsemalt vastsündinu aega palju rohkem, sest ma ju olen 4x näinud, kui ruttu see möödub.

Kõik need pärast tudu ringutamised, käekeste kontrollimatu liikumine, konnapoja asendis emme rinnal tudumine, näo krimpsutamine, luti lutsutamine…. oeh, Joosep on nii nunnu ikka!

Esimese visiidi tegi pereõde meile koju ja Joosep kosub täitsa hästi – kaal tõuseb ilusti, see väike kollakus, mis haiglas oli, on kadunud ja kõik kulgeb hästi.

Mina tunnen ka end hästi. Haav annab hääästi natuke tunda, aga muidu polekski nagu mind kaks nädalat tagasi lahti lõigatud. 😅 Isegi jalutamas oleme juba Joosepiga käinud.

Ma nii tahaks aja seisma panna. Palun! Joosep on kaks nädalat uus, aga mulle tundub, et ta on juba suur beebi… see vastsündinu periood on mu meelest kõige armsam periood. Kus beebi lihtsalt nohiseb sul kaisus ja ärkab ainult söömiseks.