emaks olemisest

Ma võin jumala kindlalt öelda, et emaks olemine on maailma raskeim töö! Muidugi ei astu ma selle väitega kõigi teiste ametikandjate peale. Iga töö on omamoodi raske, aga see on töö, kus sa pead olema 24/7 valvel ja sinu tööandjateks on parimal juhul üks väike väänik ning halvimal (hihi, joke!) on neid mitu tükki. Kõik nõuavad ja tahavad midagi. Korraga. Arvates, et sa suudad olla samal ajal mitmes kohas, omades töö tegemiseks rohkem kätepaare kui üks tavaline inimene.

Selles mõttes muidugi on see vabatahtlik töö, et enne saad ikka pikalt kaaluda ja mõelda, kas soovid sünnitada endale nõudlike tööandjaid või veel naudid vabadust, sest sellest võid sa ainult und näha, kui omad lapsi. 😀 Tegelikult nii hull see laste kasvatamine ei ole. Mina näiteks ei kupata lapsi enam meeleheitlikult kuhugi, sest nagu ma mehele ütlesin, et pole pointi.. Me ei pääse, nad ju tulevad lõpuks ikka tagasi. 😀 #aastaema

Ma olen lastega koos meeletult arenenud. Ma olen suutnud omandada endale raudse närvikava. Probleeme on tekkinud ainult oma juhtmetega, sest hetkel jooksevad teised lühisesse, kui ma üritan lühidalt kirja panna emaks olemist. Ma olen saanud endale immuunsuse igasuguste kehavedelike vastu. Olgu selleks imiku okse või väikelapse number kaks häda.

Ma olen igas mõttes palju palju tugevamaks muutunud koos lastega. Samas, vahel keevad emotsioonid üle pea ja siis on jälle raske neid ohjes hoida, mille tegelikult võiks osaliselt veeretada hetkel raseduse kaela.

Ennem lapsevanemaks saamist ma vältisin igal võimalusel lapsi, samal ajal, kui mu sõbranna käis ja ninnunännutas neid koguaeg igalpool. Ma ei kahelnud hetkekski, et temast saab kunagi väga hea ema. Küll aga arvasin mina, et kui ma kunagi lapse saan, siis ilmselt olen ma peast segi. Mulle päriselt ka ei meeldinud lapsed ja ma ei kujutanud ette, et kunagi ise lapsevanem olen. Liiga ebareaalne.

Ma võin täiesti vabalt tunnistada, et olen emana teinud väga palju vigu. Olen mõistnud lapsi valesti, olen juhendanud neid teisiti, kui peaks ja olen olnud isegi halb eeskuju. Aga kõige selle kõrvalt olen ma teinud väga paljusid asju õigesti ja täpselt nii, nagu need olema peavad. Minu lapsed on viisakad, enamasti kuulavad sõna, nad on inimlikud ja abivalmid ning kindlasti ka hoolivad.

Mina emana olen andnud endast kõik, et nad oleksid õiglased ja neist kasvaksid head inimesed. Muidugi see aeg, mil olen lapsevanem olnud, on selle teekonna juures alles algus, aga ma näen, et suur töö on tehtud. Lapsed on sünnitatud, olen neile tutvustanud elu, seda, mis on õige ja vale, mida võib ja mida mitte. Mingi üldine pilt maailmast ja elust on neil olemas. Edasi on vaja vaid neid suunata, parandada ja õpetada. Olema veel parem inimene.

Olen emana piisavalt range ja karmi sõnaga, kuid küllaltki leebe, et vajadusel tuleks nad oma mure ja probleemiga minu juurde ning ei kardaks ega pelgaks mind. Vahel tõstan häält, vahel poputan ja nunnutan. Vahel on päevi, mil mõtlen, et miks mul sellised lapsed on, teisel korral olen nii tänulik nende kahe jõnglase eest. Sellised vahelduvad positiivsed ja negatiivsed hetked on laste kasvatamise juures jumala normaalne osa ning ei ole patt neid ka välja öelda.

Laste kasvatamine ongi raske. Vahel mõtlen, et lausa võimatu. Aga ega see ei tekita mu peas mõtet, et enam lapsi ma kindlasti ei taha. Ma olen enda üle uhke, et olen suutnud olla hea ema kahele kutile ning meie pere saab kolmanda poisi näol lisa. Ma juba ootan tema sündi, et saaks ka teda hakata õpetama ja suunama. Aidata tal kasvada ja näidata maailma.

Ma armastan emaks olemist ja igat pisiasja, mis selle “ameti” juurde kuuluvad.