“Emme, ma tahan lasteaeda jääda!”

Hendrikul ja Raimondil hakkab esimene lasteaianädal lõppema. Homme on neil vanavanemate pidu ja ongi nädalale punkt pandud.

Kolm pikka kuud (ja natuke peale) puhkasid nad kodus ja kuigi ma põdesin just Raimondi pärast, et tema ehk hakkab streikima, sest eelmisel õppeaastal oli temaga hommikuti tükk tegemist, et lasteaeda saada, siis ta juba mõned päevad enne lasteaeda teatas, et ootab juba sinna minemist.

Hendrik see-eest omas vastupidist reaktsiooni ning ütles, et tema ei taha lasteaeda minna. Talle ei meeldi seal magada. Nagu ta ise väidab.

Ma üritasin juba mõned nädalad enne selle mõttega neid harjutada, et varsti peab hommikuti vara tõusma ja lasteaias käima hakkama.

Esimesel päeval ärkasid nad üsna vara. Lausa nii vara, et oli aega veel ka vannis käia. Esimene päev kulges ka lasteaias väga edukalt. Hommikused musid-kallid enne rühma minekut on endiselt alles, nüüd musitatakse-kallistatakse ka Kristoferi. Iga jumala päev ja see on lihtsalt nii armas.

Teisipäeval nad juba küsisid, mitu päeva veel peab käima, et puhata saaks, kuid muidu sujus kõik üldplaanis hästi.

Kolmapäeval lastele järgi minnes, ütles Raimond, et tema tahaks lasteaeda jääda. Nii vinge oli! Geit ütles talle, et ok, näeme homme. 😀 Mille peale Raimond ütles: “Naliiiii!”

Täna hommikul küsisid lapsed: “Kas kaks päeva peame veel käima ja siis saame Made (vanaema) juurde?” Homme on vanavanemate pidu lasteaias ja minu vanemad tulevad ka sinna. Peale seda lähevad suuremad poisid mu vanemate juurde nädalavahetuseks.

Üldiselt on nad väga hästi kohanenud. A mis seal kohaneda, kui sõbrad rühmas on kõik need poisid ja tüdrukud, kellega terve suve läbi õues mängimas käidi? Ja kasvatajad elavad ka siin alevis, keda ikka suve jooksul on nad kohanud?

Igal hommikul lähevad naerusuil lasteaeda. Ok, mõnikord tõesti on ühel neist nutt kurgus, kui ei saanud esimesena väravat avada või trepist üles minna, aga see on laste värk – teha tühjast tähjast (nende arvates muidugi tõsine probleem) kisa. 😀

Neile meeldib lasteaias.Vähemalt esialgu tundub nii ja mul on rohkem aega tegeleda Kristoferi ja oma kooliasjadega. Win-win.