Ülehomme lähevad mul lapsed ema juurde ja mõlgutan siib vaikselt mõtteid, mida me Geiduga selle kahekesi olemise ajaga pihta võiks hakata.

Ja siis meenub… et vist ei olegi midagi teha, sest vaktsineeritud me ei ole ja teate ju küll, et alates 9.08 on nii, et enamustesse kohtadesse vaktsineerimata inimesed sisse ei pääsegi.

Kui ma midagi siin elus kahetsen, siis just seda, et ei ole siiani osanud elu nautida. Kunagi käisid ja tegid ja olid ja midagi peale ID kaardi vaja ei olnud.

Kui midagi planeerisid, pidid ütlema oma nime, mitmekesi tulete ja kui kauaks jääte, nüüd küsitakse vaid üht: kas koroonapass on?

Keegi kuskil küsis, kui saaks valida ühe supervõime, mis see oleks – ma tahaks ka ajas tagasi rännata. Päriselt. Teeks ja oleks ja naudiks palju rohkem.

Kui te küsite, miks me vaktsineerinud ennast ei ole, siis mul ei ole ausalt öeldes sellele mingit selgitust. Hetkel lihtsalt pole seda tunnet, et davai lähme vaktsineerime ennast ära. Pigem on selline tunne, et hea meelega ei teeks seda veel. Ma ei oska seletada. Me pole vaktsiinivastased üldse, aga… ma ei tea. Hetkel ei tundu see õige. Kuigi jah, lõpuks me ikka niikuinii vaktsineerime – juba sellepärast, et muidu ei saagi lõpuks enam kuhugi sisse.

Eks ma mõistan ka tegelikult ühest küljest sellist lähenemist asjale, aga teisest küljest veits trotsi on ka minus, et nagu mis mõttes selliseid valikuid inimestele tehakse?

Ma olen ka seda sorti inimene, et ei mõista kedagi hukka, kui otsustab vaktsineerida või mitte. Iga inimese oma valik ja pole minu silmis keegi sellepärast loll või lammas. Pealegi, lambad on nii nunnud!

Kahju on muidugi nendest lugudest, kus perekond omavahel vaenujalale astub, sest üks vaktsineerib ja teine mitte. Mu vanemad on ka vaktsineeritud, aga me pigem, st ma pigem viskan nalja. Nt kui mul ema ja isa küsisid, kas me ka vaktsineerime, siis ma vastasin, et kui nad nüüd lähima 3a jooksul zombiedeks ei muutu, siis otsustan.

Et pole sellist survestamist ja diskrimineerimist. Kõik on tšill. Igaüks teeb oma valiku, aga samal ajal austab ka teise oma.

Juba tegelikult nädala alguses tahtsime lastega minna kuhugi, aga selgus, et noh, polegi kuhugi suurt minna. Lottemaal vist oli see, et võid väravas kiirtesti teha, aga seal me oleme juba käinud. Loomaaeda pidavat ka saama veel, seal käisime ka õnneks juba ära.

Tean, et mingi 50 täituvuse reegel on ka, ala et kui on vähem kui 50 inimest, saab ilma koroonapassita sisse, aga ma täpsemalt ei mäleta, kas see reegel kehtib kõigis kohtades või ei ja kui tõele see üldse vastab.

Eks me siis mõtlesime Geiduga, et okei, kasutame seda vaba aega siis lastele kooli- ja lasteaiaasjade muretsemiseks. Kui igav, eks? Ma tean, aga teate, üks lõõgastavamaid asju siin ilmas on käia šoppamas ilma lasteta. 😀

Võtame ette Tartu linna ja suundume sinna. Mõtlesime, et pidevalt käime Viljandis ja Tallinnas ning nüüd võiks mõnda uut linna avastada. 🙂

2 Replies to “Enam kuhugi ei saagi?”

  1. olen samuti kurb ,et nüüd sellised nõudmised on. Ma mõistan saan aru ja pole samuti mingi vastane aga ma tuletaks neile meelde neid inimesi kes näiteks pelgavad veel muude tervise murede tõttu teha vaktsiini . Olen näiteks üks nendest kes veel pelgab kuna pole veel täit tõtt saanud kas on ohutu veel teha see süst ära või mitte . Ilmselgelt ,kui poleks nii palju ,,agasid,, oleksin ammu ära süstinud ja ei vaataks võibolla üldse põlglikult nende piirangute suunas aga hetkel küll ei taha nendega nõustuda.

  2. Käed langevad lootusetuses alla sellise rumala loba peale. Mitte ükski meditsiiniline peotseduur pole täielikult ohutu. Üldtuimestuse toimimise mehanism on näiteks tänase päevani lõplikult selgitamata ja aarusaamatu, kuigi seda on uuritud SADU aastaid. Ikka sureb inimesi iga aasta tuimestusse kümnete kaupa ja keegi ei tea miks.
    Aga mis teine võimalus oleks? Mitte teha tuimestust?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga