esimene visiit

Ma olin endast ikka korralikult väljas. Täpselt selline tunne oli, nagu esimese rasedusega. Ma seisin seal ukse taga, süda kloppis, käed värisesid. Wc-d külastasin ma vist enne visiiti vähemalt 10 korda, sest närv oli nii suur.
Kabinetis tahtis arst esimese asjana minu vererõhku mõõta. Ütlesin, et võiks seda hiljem teha, viimane on kindlasti omadega laes. Ta igaksjuhuks mõõtis ja oligi.. kirja seda näitu ei pandud. Ühe raseda jaoks liiga kõrge. Arst arvas, et minu esimene rasedus, sest niimoodi pablasin. Ütlesin, et kuigi kolmas, siis tunne on ikka selline, nagu oleks esimene.
Egas seal midagi teisiti polnud. Raimondi ajast oli üht-teist meeles. Kõige ebamugavam on seal toolis, jalad laiali istuda ja vaadata, kuidas sind jälle torgitakse, aga võrreldes sünnitusega, on see… täiesti tühiasi.
Raimond oli ämmaka visiidil kaasas ja viimasel ei olnud selle vastu mitte midagi, sest seal kabinetis oli olemas mängunurgake, kus Raimond ilusti oli ja joonistas. Hiljem oli isegi raske teda sealt ära saada. 😀
Kõige suuremat rolli raseduse puhul mängibki minu meelest see (no peale beebi enda ikka :D), millise ämmaemanda sa endale saad. Thank god, aga ma olen täiega lucky, sest mulle sattus üks ütlemata äge tädi, kellel on veel välismaalasest praktikant kõrval. Ma mäletan, et Hendrikuga käisin ma tädikese juures, kes alguses silmi pööritas, sest üks 17- aastane neiu on lapseootel.
Raimondiga oli enam vähem normaalsem arst, aga ega ka tema ei suutnud varjata oma imestust, et üks noor naine, kellel on juba laps, saab veel teise.
Ma tean, et ämmaemandaid saab vahetada, aga noh, mis ma tast ikka vahetan, äkki järgmine on veel hullem. 😀
Igatahes katsuti ja torgiti mind ning lõpuks vaadati ka ultraheliga, aga kuna nööbsu nii väike on veel, siis teda mõõta arst ei saanud. Uuele ultrahelile lähen ma 16. veebruaril ja ehk on siis lootust teada saada, kui palju ma olen rase olnud ning võibolla saan ka väikese pildikese meie tillukesest beebist.

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    ja mida ma mõni aeg tagasi sulle kommentaari kirjutasin – küsisin, kas oled foto rase. ära sõnusin. palju õnne!

  2. Anonüümne says:

    sorry – fotol. olid pildil koos kaasaga mingis jopes ja ma kirjutasin, et kas oled lapseootel. sa vastasid, et ei, see on sügisene foto. vist millalgi jaanuaris või oli see veel detsembris.
    teine sorry ka, sest arvuti ei kirjuta suuri tähti.

  3. Anonüümne says:

    See foto, ma siin otsisin, on Rocca al Mare hotelli juures, jaanuaris, ühel oled üksi, teisel koos kaasaga.

  4. Jane Almers says:

    Kumba fotot sa siis mõtled? Mina jäin lapseootele detsembri lõpus. Kui Rocca pilti mõtled, siis veel ei olnud. See pilt umbes novembris tehtud. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

2 kommentaari

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

10 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari