See oli vist alles aastaid tagasi, kuidas ma hilisel õhtutunnil närviliselt teleri ees istusin, küüsi närisin ja hoidsin nii väga pöialt meie riigile- et me ikka võidaks. Tol ajal esindas meie riiki Getter Jaani. Mulle tõesti tema lugu meeldis ja ta ise samuti. Peale seda aga on see üritus minu jaoks täiesti tühi maa- ei tea, kas vanusega muutus see minu jaoks mõttetuks või lihtsalt.. laiskus, sest olgem ausad, mulle on uni tähtsam ja see ülekanne teleris on lihtsalt nii pagana õhtu hilja ja ega kordust pole samuti mahti vaadata, sest päevasel ajal sada muud tegevust.
Eesti laulu ma aga vaatasin küll ja peale seda saigi minu jaoks selgeks, et Eurovisooni ma ei kavatse küll vaadata. Kui võitjaks tuli Jüri oma lauluga “Play”, viskasin ma pillid kotti ja sealt maalt minu jaoks see lauluvõistlus lõppeski. Jüri ise on muidugi igati kihvt kutt (kuigi peale Radarit minu arvamus temast pisut muutus), aga see laul.. no kui sul just parajasti on vaja lastele või iseendale unelaulu, siis miks mitte, aga ma olin surmkindel, et Eurovisoonil see kuhugi suunas edasi ei saa, sellepärast ei tulnud mulle üllatusena kui üks hommik Facebooki minnes väga paljud nutsid, sest Jüri ei saanudki finaali.
Facebook on selline hea koht- kõige olulisemad uudised jõuavad alati sinuni. Tol õhtul kui Eurovisiooni finaal toimus, ma mõtlesin, et mis ma ikka kodus istun ja vaatan- lähen järgmine hommik Facebooki ja terve sein täis seda, kes võitis, kuidas võitis, miks võitis. Milline aja kokkuhoid! Aitäh! Aga jah, minu hommik algas pettumusega- Ukraina võitis. Mis mõttes? See oli veel igavam laul kui Jüri oma. Milleks? Miks? Sain aru, et mingitel poliitilistel põhjustel, but still, why?!
