Istun elutoas diivanil. Kell on 08.28 ja ma lõpetasin just koristamise. Kõik teised magavad. Lürbin oma sidrunivett ja lihtsalt olen.
Pidime eile peole minema. Tekkis selline erakordne võimalus. Olin sellest võimalusest umbes kaks nädalat tagasi jumala sillas, et ohjess, peole, tantsima, muusikat kuulama, sest alles siin mingi aeg ütlesin Geidule, et tahaks peole minna ja täiega tantsida – seni kuni kannad tulitavad.
Ja siis saabus see päev ja ma olin nagu, et meeehhh.. ma ei viitsi tegelikult. Ma ei tea, kas hakkan vanaks jääma (eile sain teada, et ma olen suht keskealine ?) või on see lihtsalt see beebiväsimus, AGA…. no ei viitsinud. Eile veel vaatasin, mida selga panna ja mida kaasa võtta, sest ma olen alati see vend, kes läheb kuhugi peole kleidiga, aga lahkub sealt püksid jalas ja pluus seljas. ? Ok, nii hull asi pole, aga kena on, kui vahetusriided kaasas on. Peol. Ok. ?
Otsustasimegi oma kahe sõbraga siis, kellega pidime minema peole, et ikkagi ei lähe – tuli välja, et tegelikult ei tahtnudki/viitsinudki keegi minna ja mitte minemise otsus oli kõigile nagu taevaõnnistus.
Kutsusime siis sõbrad külla. Ja olime. Ja sõime. Ja jõime. Ja rääkisime juttu. Ja see oli palju toredam ja vähem väsitavam. ?
Ma üks hetk muidugi mõtlesin, et krt, tegelikult ikka peaks minema, sest on võimalus ja peab ju ära kasutama – mine sa tea, millal uuesti tekib. Aga ma väga ei taha selles mõttes kinni olla. Kindlasti tekib veel võimalusi, lihtsalt MILLAL, selles on küsimus, aga ega kiiret pole – ei taha sellesse “kui võimalus on, siis pead selle ära kasutama” mõttemalli kinni jääda. Vähemalt mitte sellel teemal.
No kui ei viitsi, siis ei viitsi noh 🙂 Lihtne. Hambad ristis “võimalust kasutada” on rohkem meeeehhh kui kojujäämine ja/või sõprade küllakutsumine. Kahtlemata ei ütle see midagi su vanuse kohta – ütlebki lihtsalt, et sa ei viitsi noh 🙂