Heal lapsel mitu nime… või nägu

Ma ei hakka siin draamat üles kiskuma ega kirja panema, kes minu arvates mitme näoga on ja kes mitte. Tegelikult ei ole ma nii mõelnudki, sest mul ükskõik. Minu arvates on üldse kurb, kuidas viimasel ajal blogijad üksteise suhtes mingeid skandaale üles tõmbavad… Kui ma midagi blogimise juures kahetsen ja tahaks olematuks teha, siis just seda, kui olen mõne teise blogija kohta sõna võtnud ja seda üldse mitte positiivses võtmes, sest laias laastus pole see mulle mitte midagi andnud ning ainult minus endas negatiivseid tundeid tekitanud…

Sest kellelegi haiget tegemine ja temas ebamugavuse tekitamine ei saa olla kuidagi head asjad. Need kommentaarid, mis selliste blogijate omavaheliste sõdimispostituste all on, on leebelt öeldes kurvad. Või tähendab kurb on lugeda, mida inimesed kirjutavad.

Aga kui nüüd tulla tagasi teema juurde ja rääkida nägudest, siis ma pean tunnistama, et mul on kolm nägu. Või ma ei tea, kas “nägu” on just õige väljend, ma pigem ütleks, et mugavustsoon. Ma olen üsna normaalne inimene, vähemalt enda arvates. Igalpool.

Ma ei saa öelda, et ma olen siin üks ja seal teine. Üldiselt olen ma ikka seesama Jane, kes ka blogis, aga kuna siin tunnen ma ennast mugavalt (ehk kirjutades tunnen ennast mugavalt), olen kuidagi vabam ja ütlen rohkem.

Seltskonnas olen ma samuti see Jane, kes ma olen siin. Räägin, naeran, suhtlen. Kui on võõras seltskond, siis algus võib tunduda natuke keerulisem, st sisseelamiseks läheb natuke aega, aga üldiselt olen ma lõpuks samuti jutukas ja lähen seltskonnaga kaasa.

Kus ma ennast eriti ebamugavalt tunnen ja võin olla see hall hiireke, kellele üldse suhelda ei meeldi, on kaamerate ees. Te nägite ju küll, mis eelmisel aastal EBAl juhtus. Võib-olla poleks mul sellist errorit löönud seal diivanil, kui küsimused oleks teised olnud, aga kuna ei olnud, siis jah, tõmbasin endale vee väheke peale.

Geiduga koos olles olen ma 3727% oma mugavustsoonis ja lasen end täiesti vabaks. Nokin nina, lasen peeru, kaisutan, ninnunännutan, õgin seda, mida hing ihkab, jätan kulmud kappi, räsitud välimusega, mängin lolli, teen koguaeg (enda arvates) nalja… Midaiganes. Vaene Geit, ma nüüd mõtlen, aga teie rahustuseks ütlen, et ta ikka näeb mu daamilikku poolt ka, nii paar korda aastas, kui kuhugi välja läheme ja ma ennast üles löön. Kuigi ma usun, et tal on ikkagi ka nendel kordadel silme ees pilt, kuidas ma diivanil kahe suupoolega jäätist sisse õgin ja nina nokin. 😀

Okok. 😀

Võib-olla sellepärast ta teebki mulle vahel, kui olen end korda teinud, komplimente sisuga: “Sa oled nii ilus TÄNA!” Täna…

Ja kui ma oleks siin täpselt selline nagu Geiduga koos olles, ma tean, et siit oleks paljust lugeda ja näha, aga ma ei suuda olla kuskil mujal nii mina ise kui Geiduga olles. Ja muide, kui ma tunneks end siin täpselt sama mugavalt, jääb võimalus, et ühel hetkel pean ma kõik need 10 000+ inimest killima… Liigse informatsiooni omamise tõttu. 😀

Kui ma nüüd kogu selle teksti kokku võtan ja teile, käsi südamel, üles tunnistan, mitu “nägu” mul siis ikkagi on, siis kolm:

1. Üks blogis – tore, viisakas, labane, lapsik, peamiselt rõõmus Jane
2. Üks koduseinte vahel – (kõik omadused olenevad päevast) mitte eriti daamilik, naeru lagistav, nuttev, närvar, parim emme, tavaline diivanikaunistus, ütleb, mida mõtleb, tantsib, laulab… Jane
3. Ebamugavates olukordades – hall hiireke, vaikne, täielik vastand eelnimetatud asjadele Jane