Oleme jälle oma aastaajaga seal maal, kus tuleks riputada jopekeste külge väikesed abimehed, kes meid pimedal ajal aitavad. Imelik mõelda, kuidas üks väike vidin võib su elu päästa, eksole? Aga nii see paraku on 🙂
Põhikoolis oli enne talvetulekut ikka selline rõõmus hetk, kus politseiametnikud tulid kooli helkureid jagama. Oh seda õhinat ja uudistamist. Kõik õpilased said endale sellised armsad politseikarud, keda jope külge riputada. Nii kiirelt aga kui need sinna jope külge läksi, nii kiirelt nad ka sealt ära tulid. Haaknõelaga kinnitatud helkur on teadagi kiire kaduma.
Pean tunnistama, et teismelisena ei saanud ma aru, mis tähtsus on helkuril. Ei, ma polnud nii loll, et oleks endamisi mõelnud “mis see helkur on ja milleks me peame seda kandma?”. Ma lihtsalt ei viitsinud seda kanda ja kõik. Kuigi ega seal midagi peadmurdvat ju ei ole 😀 Ma pigem kandsin seda selle jaoks, et mitte politseilt trahvi saada, mitte selle jaoks, et ennast kaitsta. Mõtleme ju alatihti, et “meiega selliseid asju ei juhtu!”.
Aga aina vähem õnnestus mul helkuri mittekandmist vältida, sest alati oli ema niidi ja nõelaga seda helkurit sinna jope külge õmblemas. Ja tõsi, nii ta seal kauem püsis ning ilmselt rakendan ma seda ka enda ja oma laste ning mehe peal.
Pean tegema ülestunnistuse, sest eelmisel aastal ma helkurit ei kandnud (enda mäletamist mööda) ja lastele samuti külge ei riputanud. Halb ema, nagu ma olen, kohati. Pisem poeg oli õues käies pidevalt vankris. Vankri küljes olid helkurribad. Vanemal pojal oli mütsi kui ka jope küljes helkurribad, seega ma ei pidanud eraldi helkuri riputamist sinna külge vajalikuks.
Sellel aastal on asjalood teisiti. Pojad juba nii suured (üks saab kohe neljaseks ja teine pooleteiseaastane), et peaks hakkama seletama neile helkuri tähtsust ja sellest, miks ta peab ilmtingimata pimedal ajal jope küljes rippuma. Pooleteiseaastasele on praegu ehk natuke keerulisem seda selges teha, kuid tuleks varakult hakata sellega juba tegelema.
Kuigi liigume me valgustatud tänavatel ja pojad ei kõnni ilma minuta kuskil (v.a lasteaias väljaskäigud), siis on helkur siiski väga väga olulisel kohal.
Eile käisingi ma poes tegelikult endale juuksevärvi ostmas ja kohvi. Kui ma juba seal olin, ostsin paraja posu helkureid- lastele, endale ja mehele. Et nad ikka kõik olemas on. Ja nüüd ma hakkangi neid jopede külge kinnitama. Poegadele andsin valida, millist nad tahavad. Endale võtsin roosa ja mehele tavalise valge öökulli.
Minu arust on need kõvad helkurid palju paremad, sest ei lähe nii kiirelt katki. Samas ma kardan, et kui lapsed õues mängivad või midagi, siis mänguhoos võivad selle kõva helkuriga endale haiget teha.. no nt löövad vastu vahtimist või midagi.
Pehmed helkurid lähevad kiirelt katki. Teame ju niigi, et lastel on halb harjumus kõike suhu toppida (eriti väikestel) ja neid asju närida.
Niiet, helkurid külge! See võtab teie rahakotist euro ja ajast paar minutit, aga selle eest saate te turvalise olemise pimedal ajal liigeldes. (lootes autojuhtide mõistvatele otsustele ikka kaine peaga autot juhtida ja mitte istuda autorooli, kui see pole lubatud). Turvalist pimedat aega teile!
Meie pere kannab samuti helkureid, pimeda aja kohustuslik lisavidin.
Aga see aasta meisterdasin lisaks helkurile veel ühed tegelased, kinnitan koti külge ja ka lapse jope saab lisaks tavalisele helkurile sellise kiilikese külge. Kiilikesed: https://tiinapere.wordpress.com/2015/10/12/helkurid/
Oi väga armsad lisavidinad 🙂
Õmble jope tasku sisevoodri külge. Päevasel ajal hea lihtne taskusse pista ja õhtul pimedaga jälle välja.