Hilisõhtused mõtted

Sponsoreeritud

Täiesti suvalt tulin siia praegu, mõtlesin, et kirjutan, mis mu peakeses toimub.

Ma olen viimasel ajal hästi palju mõelnud. Enda üle, oma lapsepõlve üle, emaks olemise üle, minu ja Geidu suhte üle ja noh, kõige üle vist üleüldiselt ka.

Pean tunnistama, et minu üks suurimaid miinuseid on see, et ma proovin alati kõigega ise hakkama saada. Ei, ma ei häbene abi ja kui seda pakutakse, võtan ka vastu, aga üldiselt ma ei ole selline, kes abi küsima läheks. Ja kui ma olen seal viimase piiri juures, et ma ei saagi oma jõududega hakkama, siis ma murdun. Ma tunnen ennast saamatuna, ma olen endas pettunud, ma olengi vist jah iseendas pettunud, mis põhjustab omakorda hullu masekat.

Et ma ootan viimase piirini ja alles siis hakkan abi küsima, kuigi võiks ma ju seda teha juba varem, et seda viimast piiri ja pettumust ja masekat ära hoida, sest miks ennast piinata.

Kogu see teema Raimondi ja lasteaia ja eelkooliga on just see asi, mille ma hetkel tahaksin näiteks tuua.

See on mind nii läbi võtnud, et kui keegi seda teemat puudutab, ma tunnen, kuidas mu närvirakud muutuvad pommideks ja plahvatuseni on jäänud ca 10 sekundit. Sest ma tunnen, et mina olen läbi kukkunud. Et mina ei saa hakkama. Et mina olen kehv lapsevanem.

Täitsa ausalt öeldes on mind raske murda. Sa võid mind sõimata paksuks, sa võid mulle öelda, et olen kole, sa võid isegi füüsiliselt mulle kolakat anda või misiganes ja suure tõenäosusega oleks mul sellest täiega suva, aga kui mängu tuleb emadus ja sellega kaasnevad mured ja rõõmud, siis…. siis ma olen nagu sulavõi. ? See on teema, millega saab mulle igaüks haiget teha – you’re welcome!

Ja ma ei tea, miks on nii, et oma peas ja nagu te näete, ma ju kirjutan siia ka, ma saan aru, et abi küsida pole häbi ja seda peakski tegema, kui ise olukorda ei suuda händlida, aga ma ei tee seda. Miski nagu hoiab ikka tagasi.

Paljud on küsinud, kuidas nüüd olla on. Eile oli päris suur melt down (sorry ma ei oska eesti keeles hetkel leida õiget nimetust) ja ma tahtsin oma asjad kokku pakkida ja ära siit minna, sest et… ma ei tea. Kui on mingi hullult si** seis, siis tundub kõik kuidagi palju palju halvem. Hakkasin mõtlema kõigele ja lõpuks jõudsin järeldusele, et me ka Geiduga ei sobi enam kokku ja oleme nii lahku kasvanud ja maailmavaated on erinevad ja… no, kõik on halb, eksole.

Aga, kui Geit koju jõudis ja me pikalt pikalt rääkisime, siis ma sain ise ka aru, et panin asjaga veits üle võlli ja et kuigi meie suhtes on probleeme, siis koos me saame nendest asjadest võitud, kui me pingutame, muudame, teeme paremini.

Lihtsalt on hetkel kõige suurem murekoht Raimond ja tema käitumisprobleemid, aga ma sain ühendust ühe hea psühholoogiga, kellega ma vestlesin ka täna telefonis ja saime ka aja ja mu õlgadelt langes äkki mingi 4288kg kaaluv kivi? Igatahes, pool minu masendavast olekust on nagu pühitud ja mul on palju parem nüüd hingata.

Ja kui on üks probleem, mis mu hinge nii õudsalt koormab, siis ma hakkan mõtlema, et issand, kõik on ju tegelt nii pahasti ja lahendus on ära minna. Aga tegelt ei ole.

Ma armastan Geitu. Ja ma olen rõõmus, et me oleme suutnud oma suhtes minna nii palju edasi, kus me istume maha ja räägime probleemidest. Rahulikult. Ja me leiame lahendusi. Ligi 3 aastat tagasi me seda ei osanud. Kas solvusime ja üks läks teise tuppa, teine läks kuhugi mujale ja lihtsalt olime nagu solvunud pubekad.

Okei, praegu mõni kord on ka nii, et oleme eraldi tubades, aga see-eest messengeris lahendame omi asju, sest võibolla üks meist (tsau Jane) on nii vihane, et ei taha lihtsalt öelda midagi, mida tegelikult ei mõtle.

Minuga on raske, jeeahh, ma tean, aga nagu ma Geidule ka ütlen, siis head asjad ongi rasked. ?

Kommentaarid

  1. Kätu says:

    Kuidas Raimondi käitumishäired väljenduvad? Mida ta teeb?
    Sa oled tubli, vapper naine ja samuti ema! Usun, et mingil määral oleme me kõik selles hetkes, eriti laste pärast. Aga kõik saab korda, pea püsti!
    Imetlen, kui tubli sa ikka oled!
    Ja no..hommikud tõesti õhtust targemad. Oma kaaslase kõrval on hea olla, õeldakse, et hoia seda mis sind õnnelikuks teeb. Ja te sobite väga oma mehega kokku, eks erinevaid vaateid on suhtes kõigil ja erimeelsusi, rääkimine aitab 🙂

    • Jane Almers says:

      Ma ei taha väga detailselt sellest kirjutada tervele ilmarahvale, sest… need on ikka tema isiklikumad asjad. 🙂

      Aga leidsime inimese, kes meid (loodetavasti) aidata saab ja ehk läheb paremaks. ?

      Aitäh sulle. ❤️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

1 kommentaar

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari