***

Hommikused mõtted

Nagu ma ka ootasin, sain suure vihalaviini osaliseks ja küll ma olen ikka tänamatu ja pime, et ei oska asju tema vaatenurgast vaadata ja ega ma ei ole tegelikult mingi sõbranna ka, sest kui oleks, poleks ma blogis sellest teemast kirjutanud… nojah, ma nõustun, et võibolla ei ole hea mõte kõigest ka blogis kirjutada, samas, miks ei? See siin on minu virtuaalne kodu, kus ma elan samasuguseid tundeid läbi nagu oma päris kodus. Kus ma olen samasugune Jane nagu oma päris kodus. Viimases olen küll tegelikult tsipa teistsugune, sest see on ikkagi päris ja reaalsem, aga saite vast aru küll, mida mõtlen.

Ta ütles, et tal on teisi sõbrannasid ka, kelle suhete kohta teeb alati suu lahti ning ütleb ausalt, kui see ei toimi. Noh, mina olen endiselt arvamusel, et alati ei pea ka arvamust avaldama, veel enam, kui seda pole sinult küsitud.

Samas ma ise olen enamasti selline, keda teiste elu väga ei huvita. Ma oma peas võin mõelda kõike, aga ma ei ütle seda välja, kui ma just ei näe, et okei, siin on midagi väga halvasti, ala mees peksab oma naist (suva näide), aga enamasti jah, iga inimene elab oma elu, kuidas heaks arvab. Kui mõni sõbranna või tuttav on mulle kunagi oma suhte kohta kurtnud, ei tunne ma, et okei, nüüd võin avaldada tema suhte kohta arvamust, millal ise heaks arvan. Minu meelest on see ebaviisakas ja nõme.

Ole nii lähedane kui tahes.

Eks minu viga ongi see, et ma ootan inimestelt sama, nagu ise teeksin. Väga halb miinus…

Aga väga hea pluss on see, et mul ei ole probleemi inimesi täiesti külmalt oma elust välja lõigata. Ole kasvõi mu ema. Elukogemus on muutnud sellessuhtes mind ükskõikseks, et inimene võib mulle küll kallis olla ja ka kalliks jääda, aga, kui sa ületad piiri ja lähed minu isiklikku tsooni, siis nägeš!

Aga sellest teemast koorus päris mitu head suhteteemat välja, millest tulevikus blogida. Näiteks koos käimisest. Sellest, kuidas suhtes usaldus tagasi kasvatada, mis on äärmiselt raske töö, ma võin seda öelda. Kuidas üldse suhet värskena hoida, eriti, kui teil on lapsed jne ja palju muid mõtteid tekkis, kuidas antud olukorrast pigem kasu lõigata, mitte jääda patja nutma. 😀

Neile, kes kirjutavad või kommenteerivad kuskil, et nad ei tahakski minusugust sõbrannat endale, kes netti kohe kurtma läheb… Kes sa oled? Kust sa tulid? Ma näen su nime esimest korda ja sa pole minu jaoks mitte keegi. Mis ma selle teadmisega, et sa ei tahaks mu sõber olla, peale hakkan? 😅

Sõbranna teema on nüüd minu silmis lukus. Kuigi ma järgmine kuu saan alles 28, siis ma tunnen, et selliste asjade koha pealt olen ma liiga vana, et mingit tralli hakata korraldama. Nägeš!

Täna hommikul ärkasin meh tundega. Saatsin suuremad poisid rattaga kooli – nemad olid ka ratastega. Tulin koju ja võtsin TheNewYou välhakutse toidud lahti. Ütlen ausalt, eilne päev läks jumala lappesse – eile oli väljakutse esimene päev. Õhtusöögi sõin sealse retsepti järgi, põhimõtteliselt, aga… mu aju ei ole valmis. Ma ei tea.

St mu aju ütleb, et jaa, davai, teeme ära, aga keha ei kuula… Tagumik ei tõuse maast üles. 😀

Kuigi ma eile väga targa näoga saatsin abiellumiseks avalduse neti teel ära, siis hommikul ärgates oli mul postkastis kiri, et elektrooniliselt seda teha ei saa. Ok, no ma elus esimest korda saadan sellist asja, upsi! Detsembris saame minna koha peale ja teha avalduse ära, kui tahame juunis abielluda. 26.06 kuupäeva ei saa kahjuks, juba sellepärast, et see on pühapäev ja siis ei registreerita muhvigi. Aga nagu ma juba ütlesin, on samas suva ka, peaasi, et suve peale asi jääb. 😀

6 thoughts on “Hommikused mõtted”

  1. See on muidugi igati mõistlik suhtumine, et igaüks elab oma elu. Samas tundub õige ka see mõte, et jah, tõepoolest ei peaks kõike blogis kirjutama. Meil naistel on kombeks asju märksa rohkem põhjendamatult keeruliseks ajada ja nö emotsiooni pealt lahmida, kui meestel. Egas me seepärast viletsamad ole, aga sellevõrra rohkem peame vaeva nägema, kui tahame seda omadust endas natuke ohjes hoida. Mitte alla suruda, vaid oma emotsioone nö kõrvaltvaatajana läbi analüüsides. Teinekord on abi 🙂 Vahel ei tule ka välja, aga iga kord õnnestudes on asi seda väärt. Kui keegi, kelle arvamus meile loeb, ütleb midagi, mis meie maailmaga hetkel kohe üldse ei sobi – eriti, kui tegu on isikliku teemaga -, siis mis me teeme: võtame joonelt kaitsepositsiooni. Lisaks tuleb solvumine: kuidas ta nii ütles? Ta on ju “samas paadis”, mina talle küll nii ei ütleks jne. Ja siis viskame teise nö paadist välja, ajame selja uhkelt sirgu ja ütleme: häh, sellisteks mängudeks olen liiga vana – las igaüks elab oma elu. Aga tegelikult saime haiget, oleme solvunud ja…no saladuskatte all natuke dramaatilised ka: tahaks talle siiski “näidata”, kui valesti ta käitus. Käsi südamel, Jane: kas on pisut nõnda? Või siis pole? 😉

    Emotsioneerimises pole midagi valet – ehh, me ju naised 🙂 Samuti võib tõesti avastada, et pagan, selle sõbrannaga meil vist midagi ühist ikka pole. See on ok. Aga minu isikliku tagasihoidliku mõtte kohaselt võib teinekord mõistlik olla oma emotsioon läbi analüüsida – nö pulkadeks lahti võtta ja mitmeid kordi endalt “miks?” küsida. Mitte “miks sõbranna nii ütles” – seda me ei tea. Vbl siiras heasoovlikkuses (öeldake muide, et ka põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ;P), võib-olla oli vilets lastetuba, vbl jagas sinuga lihtsalt oma elupõhimõtet. Ei tea ja see pole nii oluline. Mitte “miks ta nii ütles”, vaid “miks mina nii tunnen”. Analüüsida oma tunded läbi, ilma kaitsepositsiooni ja solvumise filtrita. Võid huvitavaid asju avastada ja võimalik, et sel juhul on ka “paadist väljaviskamise otsus” kaalutletud, rahulik ja ei jäta hinge poolikut, solvumisemälestusega vürtsitatud tunnet. Antud hetkel elasid end välja oma blogis, mis inimlikult on täiesti arusaadav, aga iseenda hoidmise koha pealt oleks teinekord ehk mõistlik siiski üks rahumeelne enese-analüüs ette võtta ja võib-olla selle tulemusi sõbrannagagi jagada. Ja seejärel nö sildu põletada, kui ikka säherdune tundmus on, ent sildu põletada siis ehk rahulikuma südamega 🙂

    Vot sellised mõtted :). Abielu vastastikusel soovil on kaunis otsus ja otse loomulikult ei saa keegi mistahes teoretiseerimisega teie otsust vähem imeliseks teha. Punkt. Õnne teile ja nagu öeldakse (sorry, peksan diipi…): ära lase teistel inimestel tõmmata end oma tormidesse, tõmba sina nemad oma rahusse 🙂

      1. No mis “omajagu õigus” – ikka nii õigus, et uksest-aknast ajab sisse ja kellelgi teisel sama õigus muidugi olla ei saa… ;P 😀
        Tegelikult saad ilmselt aru, et nii, nagu igaühel on oma, elu, on igaühel ka oma õigus 🙂 Üksteisele võib mõtteid jagada, aga sisse sõita ei tohi. Selles osas su sõbranna ilmselt nö puusse panigi 🙂 Suhteliselt naiivne on elevuses ja õnnevärinal õhetavale pruudile hakata küsimata “nõu” andma abielu kui institutsiooni mõttetusest ja loota innukat reaktsiooni, eksole ;). See näitab muidugi mõtlematust ja ühtlasi ka teoreetilist võimalust, et
        pruutneitsiks teda nüüd ilmselt ei kutsuta…

        Märka tagamaid, Jane, siis võid märgata, et polegi midagi solvuda või kurb olla. Su elus on praegu imeline ootusaeg, keskendu täiega sellest rõõmutundmisele 🙂 PS. Jah, ka see oli minu poolt tegelikult küsimata “nõu” andmine 😉

        1. Pruutneitsisid ei oleks nkn tulnud 😅 aga jah, andsid väärt nõu ja pani ennast ka korraks peeglisse vaatama ning rohkem mõtlema 🙂

  2. Jah, tasub sel juhul tõesti rääkida erinevate laulatajatega. Lihtsalt näide, et ma tean, et näiteks Juuru tore kirikuõpetaja teeb nii kiriklikke kui ilmalikke laulatusi. Väga kena, muhe ja südamlik jutt oli igatahes 🙂

Vasta K-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.