Hullud

Postituse kuupäev: 23/05/201823/05/2018

23
mai

Mõnel päeval on jõle hea trenni teha järve ääres, mõnusalt higistada ja seejärel külma vette hüpata. Või sukelduda. Hüpata ma päris ei julge. Mul on mingi kiiks sellega, et mida kõike seal veepõhjas olla võib. Miski või keegi. Teate küll.

Esimene suplus sellel aastal oli väga tagasihoidlik. Oma 15 minutit üritasin seal end märjaks kasta, sest vesi oli niiiii külm. Tegelikult on see vale, et lähed vette, natuke seal tupsutad ja sammukese haaval lähed sügavamale. Nii tundub see vesi minu meelest palju külmem.

Järgmised korrad ma olen lihtsalt vette jooksnud ja sukeldunud. On jah külm, väga külm, aga ikkagi kuidagi soojem, kui samm-sammu haaval minna.

Täna oli jälle plaanis ujuma minna, aga mul mingi kiiks, et siis väga ei taha, kui keegi teine veel järve ääres on. Ma ei tea, tunnen ennast ebamugavalt. Seega, kui ma ujuma lähen, peaks terve järv minu päralt olema. 😀

Täna ma vette ei läinud, mingid lapsed passisid ka seal, sellepärast. Tekita neile veel lapsepõlvetraumat, eksole. 😀

Hendrik ja Raimond see-eest kibelesid vette. Ma ütlesin, et mingu, kui tahavad. Riided lendasid välkkiirusel seljast ja joostigi vette plätserdama. Eks alguses olid küll silmad ja suud pärani, sest ilmselgelt vesi veel nii soe ei ole, aga ju siis piisavalt, et seal 15 minutit möllata. 😀 Panid kõhukat, viskusid selili pikali, hüppasid istuli vette. 😀 Kihvt oli vaadata. Lõpuks tulid, värisedes emme juurde, küsisid rätikut. 😀

Lastega kipubki nii olema, et vahet pole, kui külm see vesi on, neid see ei heiduta, sest see on vesi ju. 😀 Hambad ristis kannatavad ära, peaasi, et mängida saavad.