Igavene noorus aka miks mul nii noorelt nii palju lapsi on

Ma ei tea, mu meelest on üsna imelik küsida teiselt, miks tal lapsed on. Või miks tal nii noorelt nii mitu last on. Ma tunnen, nagu ma oleksin 15 ja juba sünnitanud terve jalkameeskonna.

Minult küsitakse seda üpris tihti ja enamus ikka siin blogis, kiisumiisu@hot.ee või olenanonüümne@mail.ee taoliste meilide alt, aga täna lisasin insta storysse võimaluse küsida küsimusi, ja neid tuli päris palju. Üks nendest just sama küsimus. Miks sul on nii noorelt nii palju lapsi? Ma tahaks küsida, kas ma kunagi vanemaks ka jään?

Sain esimese lapse 18. aastaselt – issand, nii noorelt juba laps.

Sain teise lapse 20. aastaselt – appi, juba kaks last nii noorelt!

23. aastaselt sünnitasin kolmanda lapse – jeerum, kolm last, aga ise niiii noor veel!

Ja täna olen 24-aastane, endiselt niiiiiii noor, nii mitme lapse ema. Inimesed ahhetavad ja ohhetavad.

Mu meelest pole kolm üldse palju. Ja mis on siis selles nii veidrat olla noor ema? Kaua kestab noorus? Mul on tunne, et mõne inimese silmis jään ma igavesti nooreks.

Kui mu lapsed kunagi omale lapsed saavad, on uued kommentaarid platsis:

Appi, nii noor ja juba lapselapsed. 😀 Ma kujutan seda juba vaimusilmas ette.

Aga ma ei saa üldse aru, miks see kedagi kottima peaks. Mind küll ei koti, kes kui noor on ja palju ta lapsi omab. Nagu why?

Nagu ma instas vastasin – 24 pole midagi nii noor ja miks? Ju siis ma olen elukutseline titevabrik. Milleks lapsi ikka saadakse? Sest tahetakse? 😀 Ma olen alati unistanud suurest perest, kuigi ei arvanud, et see mul kunagi olema saab.

Mulle meeldivad lapsed. Ma armastan lapsi. Mulle meeldib neid kasvatada, neid õpetada, neile endast kõik anda. Mulle meeldib nendega armastust jagada, neid hellitada, nendega koos mängida. Mulle meeldib elada pereelu. Tõsi, mulle meeldib vananeda koos lastega. Mul on hea mõelda, et ma ei ole selles ilmas üksinda. Kuni lõpuni on mu lapsed minu kõrval.