***

Jälle operatsioonile

Mida aega edasi, seda enam meenub, et Hendrik läheb järgmisel kuul operatsioonile. Kutt on mõne aastaga ikka korraliku kadalipu läbinud – adenoidide eemaldus ja kõrvaoperatsioon. 2015 aastal eemaldati adenoidid ning peale seda jäid kõrvad haigeks. Jooksime pea aasta aega mööda erinevaid arste, olin enamus ajast haiguslehel – ühes kuus ikka ligi kaks nädalat.

Iga kuu oli Hendrikul kõrvapõletik. Kord ühes kõrvas ja siis jälle teises. Kord ei kuulnud ühe kõrvaga ja siis teisega. Üks hetk lõi põletik ka põsekoobastesse ning asi läks veel hullemaks. Aasta aega antibiotse ja muid ravimeid. Kui ma õigesti mäletan, võttis ta päevas viite erinevat rohtu, et põletikke eemale hoida.

Üks hetk arvas arst, et noh, oleks aeg opiõe kõrvaga minna. Peale seda on kõik ideaalne. Ei ole unetuid öid kõrvavalu pärast, ei ole palavikku, ei ole põletikku.

Küll aga tekkis peale kõrvaoperatsiooni uis probleem – mandlid paistetasid üles ja enam tagasi normaalseks ei läinud. Käisin aegajalt arsti juures kontrollima, kas ikka on paistes ja ehk ajutine värk vaid, aga ei. Need olid püsivalt suured ja mädased kuni arst otsustas panna kirja operatsiooniaja.

Eelmise aasta märtsis saime aja 2018 veebruariks, täpsemalt 28.kuupäevaks. 22.veebruar peame minema vereproove andma, et kõik õigeks päevaks ikka korras oleks.

Hendrikule üldse ei meeldi haiglas olla. Kõrvaga edasi tagasi jooksmine arstide vahet oli tema jaoks väga kurnav, väsitav ja tundlik. Kõrvad on siiamaani tema hell koht ja ega ta väga mind nendele ligi ei lase. Nende puhastamine ei ole teps mitte kerge tegevus. Aga ma mõistan. Teda torgiti ja uuriti, lasti vett kõrvadesse… Misiganes, aga ühe väikese lapse jaoks on need tegevused ebamugavad ning hirmutavad.

Hendrik on muidu hästi vapper poiss, sest ta kõrval seisab metallist emme. Kõik võtab vastu, kõigele on lahendus, alati hoian ja hoolitsen. Ma olen kindel, et operatsioon kulgeb hästi ja Hendrik ei tunne selle ees hirmu. Oleme siin tulevast operatsioonist ka vestelnud ja olen aru saanud, et tänu minu toele tunneb ta end palju julgemana.

Mulle on öeldud küll, et Hendrik juba kuue aastane ning saaks haiglas ise öö veeta ja mind pole kõrvale vaja, aga kammoon?! Ma olin 16-aastane, kui läksin mandliopile ja ilma oma kalli emmeta oleks ma ilmselt väga muserdatud olnud. Vanemate tugi on hästi tähtis, vahet pole, kui vana sa oled. Kuidas ma saaks oma armast poega jätta võõrasse kohta, võõrasse voodisse, võõraste inimestega? 6-aastane ei ole kes teab kui vana laps. 🙂

8 thoughts on “Jälle operatsioonile”

  1. Meil oli samuti kõigepealt adenoidide op ja siis mandli op mu poisil olid kohevad mandlid 3.hingamis puudulikkus.Kõige hullem se et meil olid adenoidid ka tagasi tulnud ja tehti 2 korraga.Opid olid 1a vahega 3ja 4 a selt tehti opid.Taastumine oli julm kuna nii kartis süüa ja haiglas nägi pealt vastas voodi lapsel verejooksu ja asi läks veel hullemaks.Olime üle näd haiglas kuna laps keeldus söömast aint jõi nati ja seda ka liiga vähe saime ka tilguteid.Lõpuks lasti ka aint seetõttu koju et ehk kodus hirm leeveneb,aga ei kod oli ka aint natukese peal.Lõpuks hakkas aint tänu sellele sööma kuna perearst ütles et läheb haiglasse tagasi vooliku toidu peale.Tänaseks 2a hiljem on terve ja õnnelik poja ja mis peamine oleme harva haiged.Kõige hullemad on need valud nutta ju ei tohi ja rääkima peab üli tasakesti.Meie lemmik toit oli banaan lahjad mahlad pudingid mannavaht ja külmad kiirnuudlid taastusime 3 näd.

  2. Olen 64 aastat vana. Tänaseni aga ei suuda unustada mandlioppi,mis mulle tehti, kui olin kuuene.Väga ebameeldiv mälestus! Seega,asi,mis tahtsin öelda on,et laps vajab kindlasti tuge. Tundub aga,et olete väga hea ja hoolitsev ema. Soovin teile õnne ja edu ja palju, palju kannatust!

  3. Laps käis adenoidide opil 5 aastasena. Kui narkoos pandi, saadeti mind välja ja umbes minuti pärast tuli arst ja ütles, et siin pole midagi teha, tuleb kõik ära võtta. Ma vaatasin ehmatusega, et mis kõik 😃 Jalad lõi nõrgaks kohe. Arst mõtles mandleid muidugi. Niiet ühe ropsuga puhtaks. Sellest ajast peale laps tervem, kõik läks hästi. Ainult, et samal õhtul tal oli jogurtist ja jäätisest nii kopp ees, et sõi juba tahkemat toitu. Vist oli pitsa lausa, lihtsalt ääred lõikasin ära, mälus korralikult läbi ja väiksed kogused. Nälg oli suur. 😜 Ma ka ei suudaks last üksi haiglasse jätta – võõrad inimesed, op seljataga, kindel ei.

  4. Loen su postitustsaa veel targaks.meilgi adenoidid lõigatud aga aasta hiljem hakkas kõrva valud ja püsivad,nohu-köha alla ei anna talve ajal vöime lasteaiast unistada.varsti saame körvaarstile siis selgub kas edasi uuringutele või teeme vahepeal allergia teste,eelmine oli neg.väsimus ja tülpimus on ka minu lapsel sest teadmata mis põhjustab unetuid öid.

  5. Mu laps on 8,5 ja enne jõule pidi korraks ööseks haiglasse jälgimisele jääma ja siis öeldi kohe arstide poolt, et ma ikka lapsega koos jääks.

  6. Kindlasti mine haiglasse kaasa! Olin 5 või 6, kui ma haiglas pidin olema (olin terve nädala) ja olin seal üksi. Vanemad käisid ainult umbes tund päevas külastusajal ja ma ei tahtnudki, et nad tuleks, sest pärast oli nii kurb. Nüüd, 15a hiljem võivad mul endiselt sellele nädalale mõeldes pisarad silma tulla 🙁

  7. Väga õige. 6aastane ei ole suur laps. Ma olin ise põhikoolis kui käisin mandliopil, ning ka mina ei tahtnud üksinda haiglasse jääda.

Vasta Maimu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga