***

Joosepi sünnilugu – plaaniline keiser ja kogu sellega seonduv

Huhh, esiteks – nii hea on olla mitterase! Ma lõpus juba päris igatsesin seda tunnet, olla oma keha peremees ja nüüd, kus see aeg jälle käes on, siis…. mõnus!

Nagu paljud teavad, tehti mulle jälle plaaniline keiser – seekord soovisin seda ise, sest üks keiser juba on olnud ja anti nüüd valik, kas soovin vaginaalset sünnitust või keisriga sünnitada – valisin viimase. Sünnitasin Viljandi haiglas.

Plaanilise keisri kuupäev pandi 30.09-ks. Haiglasse läksin päev varem, nagu ka Paides – plaanilise keisriga tulebki päev varem haiglasse minna, et vajadusel lisauuringuid teha ja noh, plaaniline keiser on tavaliselt päeva esimene operatsioon ka, seega üsna vara kellaajaliselt.

Enne, kui mind sünnitusosakonda viidi, pidin all tegema koroonatesti ja umbes tunnike vastuseid ootama. See oli tüütu natuke, a mis teha. Selga anti mulle kohe haigla öösärk, keisri ajaks kantavad riided – ka lahtise dekolteega öösärk anti palatisse. Kusjuures palatiks anti mulle keisrilõikega sünnitanute palat – üksikpalat, kus oli ka teler. Mul polnud pointi perepalatit võtta, sest Geit ööseks ei saanud niikuinii jääda ja mis ma maksan sellest niisama siis, eks. Keisripalatis sain samuti omaette olla ja see oli veel tasuta ka.

Eelmine päev tehti ktg beebile – kõik oli ok, emakas näitas üles natuke aktiivsust, a ei midagi suurt. Lisaks mõõdeti mu vererõhku. Vahetasin riided, günekoloog tuli ja andis märku, et ma enam ei sööks (kell oli mingi 18 ja suurest ärevusest haiglasse mineku osas ei olnus ma nkn terve päev midagi söönud) ja vett võin juua südaööni. Mõnda aega hiljem tuli anestesioloog, kes teatas, et keiser tuleb seljasüstiga – ma teadsin, et saab valida, kas seljasüst või üldnarkoos ja ise oleks viimast eelistanud, aga ei hakanud vastu punnima ja oma eelistusi peale suruma. Kuigi oleks võinud suu lahti teha.

Ja ei midagi – varsti jäingi magama ja saabus kauaoodatud 30.09 kuigi ega magada ei saanud ma üldse – iga tunni tagant ärkasin ja vaatasin, kas kell on juba sealmaal, et ärgata ja end valmis panna.

Valveämmaemand palus kella 7ks end valmis panna. Ärkasin 6.30. Kammisin juuksed, panin need krunni, ajasin selga öösärgi, mis mulle keisri ajaks anti ja jäin ootele. Geit lubas ka kohale tulla. Reedene päev, suuremad lapsed läksid kooli, pisemad jäid Geidu vennaga koju, sest nad olid natuke nohused. Seitse läbi tuli valveämmakas, paigaldas mulle kanüüli, mõõtis vererõhku, sheivis veits vana keisriarmi juurest (kuigi ma kodus üritasin nii palju ise teha, kui nägin) võsa maha ja oligi kõik. Kateeter oli veel jäänud, aga ma ütlesin, et ehk saaks selle kõige lõppu jätta – ausalt, keisri juures kõige hullem asi on just kateetri paigaldamine. Nii rõvedalt ebamugav.

Aga varsti see juba tehtud saigi, sest aeg oli opiruumi koos voodiga sõita. Geit jõudis ka umbes 7.30 paiku ja jäi mind palatisse ootama. Keeleneedi pidin jälle ära võtma ja kui te arvate, et ma peale keisrit selle tagasi sain, siis arvake uuesti – nüüd, kui uuesti tegema lähen, on see mul juba neljas kord, juhhei.

Sõitsime voodiga 9. korrusele opituppa umbes 8.45 paiku. Ärevus aina kasvas. Ma ei tahtnud seljasüsti – eelmine keiser sellega oli nii hull, aga valmistasin oma peas end ette, et kannatan ära ja see on seda väärt. Opisaalis oli aga teine anestesioloog, kes minult küsis, kas ma päriselt soovin seljasüsti, raputasin pead ja siis ta uuris, mida ma tegelikult soovin – ütlesin, et üldnarkoosi ja seda ma saingi. Enne mind magama ei pandud, kui kõik opiks valmis oli, et beebi narkoosi liiga palju ei saaks. Kõht ja jalad tehti selle oranži lögaga kokku, kõhule paigaldati kate, arutati sisselõikekoha tegemise üle ning hetk hiljem pandi mulle mask näole ning anestesioloog andis käsu mulle süstida veeni midagi.

Pilt läks mustaks ja mina ärkasin justkui 3 sekundit hiljem. Kõik oli segane. Küsisin, kas juba tehtud, sest see tõesti tundus, nagu ma oleks ainult korraks silma kinni pannud. Asi oli aga tõesti tehtud – Joosep sündis kell 9.03, täpselt 4kg ja 52cm.

Mind jäeti opisaali kõrvale tuppa ärkama ja üsna ruttu tegelikult tulingi sellest uimasest mullist välja – ma vaatasin kohe kella ka, see oli 9.45. Silme ees oli kõik nii udune, kuigi pingutasin väga, et ümbrust näha. Umbes kella 10 ajal viidi mind alla minu palatisse ja mulle toodi Joosep. Maailma kõige nunnum beebi. Ja kohe sain ta ka rinnale – kuna tal aga veresuhkur madal oli, anti talle ka natuke lisapiima. Mina tundsin ennast, nagu oleks trammi alla jäänud. Küsisin kohe valu vaigistavat süsti, sest haav valutas väga hullusti. Süst õnneks aitas kohe.

Geidu osas nii palju, et koroona sakib. Haiglas anti valida, kas tuleb sisse, on kolm päeva kohapeal ja kordagi ei lahku (keisriga sünnitanu peab vähemalt 3 päeva hiljem haiglas olema) või, kui tuleb külla ja ära läheb üks hetk, siis enam tagasi ei saa ehk siis ta käiski ja oli mul abiks ainult reedel, rohkem teda juurde ei lubatud. Reede hommikul pidi tema ka tegema koroonatesti – küll meestele tehakse kiirtest ja nende vastused saab kohe, aga järgmistel päevadel seda varianti enam ei olnud.

Ütleme nii, et väga raske oli üksinda. Keegi küsis ka instagramis, kuidas ma nii ruttu jalgadele sain, kas haav tõesti ei seganud või mina ei tunne lihtsalt valu? Ma vastaks sellele nii, et ega mul muud varianti polnud. Geit sai reedel küll üsna pikalt meiega olla ja mina olingi nagu voodihaige esimesel päeval, aga üritasin ikka külge vahetada ja õhtul tõusin ka jalgadele, et ise toimetada ja teha. Palatis ju abikutsungi nuppu polnud ja mu jaoks tundus tüütu hakata iga kord, kui midagi vaja, kedagi hüüdma.

Imetamisega läks jälle nihu, nagu ikka – Adeele sündis ka keisriga ja siis oli ka see keerulisem, aga siiski tol ajal kutsusin haiglasse imetamisnõustaja, kes aitas mind joonele sellega. Esimesel päeval anti söögiks/joogiks keedetud vett ja riisigalette.

Nüüd… nüüd oli haiglas üks “tore” töötaja (ma ei tea, kes ta oli ja mis ta nimi oli, sest silti rinnas polnud), kes arvas, et kehtestaks mulle omad reeglid, kuidas ma imetama peaks – esiteks käskis ta mul seda pikali teha, kuigi minu jaoks oli istudes palju mugavam imetada, tema kommenteeris, et istudes pole normaalne imetada. Teiseks kasutasin ma nibukaitset, sellega sai Joosep rinna palju paremini kätte ja imes korralikult. Ilma selleta rabeles ja tõmbles ja nuttis. Too töötaja aga hakkas kohe maha tegema seda, et nii rinda andsin. Ajas mind pikali ja kukkus mu nibusid Joosepile kurku suruma. Olin nii stressis seal ja iga kord tekkisid hirmujudinad, kui see töötaja mu palatist mööda kõndis. Ta tegi mu rindadele nii palju haiget. Mina ju teadsin, kuidas õige ja hea on, mis ka eelmiste lastega toiminud on, aga see oli justkui vale.

Laupäev ja pühapäev möödusid enamasti nuttes. Emotsionaalselt oli raske ja praegugi tuleb pisar silma, kui mõtlen sellele. Vererõhk lõi ka haiglas lakke mul ja kaks päeva oli kõrge, anti vererõhutablette, aga ega need suurt midagi ei aidanud – rõhk püsis ikka seal 157/109 juures.

Ükski teine töötaja ei vaadanud viltu/ei teinud mulle haiget, aga see üks… Õnneks on see nüüd möödas.

Geidu ja lastega rääkisime hästi palju – tegime palju videokõnesid, et aeg rutem läheks ja mul nii kurb olla ei oleks.

Raske oli. Tahtsin nii väga koju. Geit ja lapsed käisid mind vaatamas, aga õues akna taga. Igatsesin lapsi nii väga. Laupäeval õnneks juba askeldasin aktiivselt ise ringi ja oli füüsiliselt juba palju parem olla. Pühapäeval, pärast emotsionaalset kokkuvarisemist, otsustasin imetada Joosepit just nii nagu ise heaks arvan ja mul mugav on. Siis toda naisterahvast tööl ei olnud ja tundsin, kuidas stress lihtsalt kaob. Pühapäeval käisin ka peale oppi esimest korda pesus, võtsin haavalt plaastri ja nägin seda esimest korda – see oli täpselt samas kohas, kus eelmine haav.

Esmaspäeval möödus minu palatist jälle too naisterahvas ja ma tundsin, kuidas stress ja hirm jälle võimust võtsid. Mulle ei istu üldse need nibureipijad – Paides oli Raja selline, kes nibusid väänama kukkus. Viljandis nüüd käis ja vaatas mind opijärgselt ka günekoloog üle, kes ka nibusid katsus ja vaatas, kuidas piimaga on, aga tema tegi seda ettevaatlikult ja õrnalt. Kui sul ikka nibud lõhki ja verised on ja sinna tuleb mingi eit, kes hakkab su nibusid sakutama ja väänama, siis.. see pole üldse tore. Günekoloog aga suutis olla õrn ja vabandas ka, et on vaja kontrollida.

Ma loodan, et kunagi Eesti maahaiglad jõuavad sinna punkti, kus sebivad omale mingi imetamisnõustaja haiglasse, kes läheneb teemale palju inimlikumalt – naistel jääb palju stressi tundmata ja piim ei jää ka selle taha kinni.

Esmaspäeval oli lastearsti visiit ja kui kõik okei, anti meile lootust koju saada. Mis te arvate, kellel esmaspäeva hommikul kell 6 juba asjad pakitud oli? 😀 Mul ikka. See üks tõrvatilk meepotis suutis minus nii vastiku tunde tekitada, et ma lihtsalt nii väga tahtsin koju minna. Muidugi ka laste igatsus ja üldse koduigatsus, kuigi eemal olin ju ainult kolm päeva. Tahtsin vaid oma tutika beebiga koju saada ja teadsin, et seal laabub kõik nii nagu peab.

Aa, laupäeval ja pühapäeval sain haiglas ka juba normaalset inimväärset toitu ja mulle endiselt haiglatoit meeldib – maitsvad road olid. 🙂

Esmaspäeval kontrollis Joosepi üle lastearst – kaalulangus oli normi piires, veresuhkur ka okei juba.. kõik oli okei, piisavalt okei, et meid koju lasta. Kannaveri võeti ka, vaktsiin tehti ja Joosep oligi valmis kojuminekuks. Saatus aga mind vist narris, sest enne, kui koju saime, tuldi ka mind üle vaatama – haav paranes ilusti, aga vererõhk oli jälle laes – üritasin seletada küll, et haigla ja arstid tekitavad minus sellist ärevust, lisaks oli mul piimapais tolleks ajaks tekkinud ja rahmeldasin eelnevalt ringi ka. Geit jõudis ka haiglasse turvahälliga.

Mul siis paluti 15 minutit pikutada ja siis mõõdetakse vererõhku uuesti. Pikutasin. Samal ajal pani Geit Joosepi riidesse ja turvahälli. Pärast 15 minutit oli mu vererõhk endiselt laes. Enesetundes see aga ei kajastunud kordagi, ka eelnevatel päevadel mitte. Loeti siis sõnad peale, et 3x päevas peaksin mõõtma, võtma sisse hommikuti 2 vererõhutabletti, õhtul vajadusel kolmas veel.

Aga, kui ma koju sain ja kodus järjepidevalt mõõtsin mitu päeva oma vererõhku, oli kõik korras. Tabletti võttes läks just madalaks ja enesetunne ka kehvaks, pereõega konsulteerides soovitas ta enesetunde järgi toimida ja pigem mitte tablette sisse süüa, kui see enesetunde kehvaks teeb. Ega ma teadsin ise ka, et see vererõhu teema mul ongi käsikäes ärevusega ja midagi pole teha. Raseduse ajal oli mul ka vererõhk ämmaka kabinetis kõrgem ja siis võtsingi ühe tableti päevas, mis enesetundele mingit põntsu ei pannud õnneks.

Kodus läks kõik ülesmäge – minu emotsionaalne seisund paranes, piim hakkas ojadena voolama, vererõhk läks normaalseks. Kodus on ikka kõige parem olla.

Esimese visiidi tegi pereõde ka meile koju – Joosep võtab ilusti kaalus juurde ja kasvab tublisti. Pole ühtegi muret. Veel. 😀

Samal päeval, kui me koju saime, oli mul füüsiliselt juba päris hea olla. Haav andis tunda natuke, raskem oli kummarduda ja kükitada, aga askeldasin kodus ringi ja toimetasin nagu iga päev. Autorooli jõudsin ka isegi.

Nädal juba peale keisrit oli täiesti inimese tunne, haav väheke annab vel märku, aga see ongi kõik.

Panin instasse ka küsimuste kasti, mõtlesin, et ehk on midagi, mida ma ei oska siin välja tuua, aga kedagi huvitab ja saan siis kohe siin vastata:

  1. Millise lapse sünnitus oli kõige raskem? Ja millise lapse oma kõige kergem? Kõige raskem oli ilmselt Raimondi sünnitamine ehk teise lapse sünd – esiteks sellepärast, et siis ma juba teadsin, mis õudus mind ees ootab ja tegemist oli esilekutsumisega, ma teadsin, MILLAL see õudus mind ees ootab. 😀 Aga siis läks kõik lappesse – hirm sai minust võitu ja ma ei suutnud kainet mõistust säilitada. Röökisin arulagedalt, pressisin valesti (nägu oli verevalumeid hiljem täis jne). Kõige lihtsam oligi ilmselt Joosepi sünd – mis viga nii sünnitada, et samal ajal magad. 😀
  2. Palju beebi sünnikaal oli? Ja pikkus? Ja mis teiste laste mõõdud sündides on olnud? Joosep 52cm ja 4kg. Hendrik 53cm ja 3,6kg, Raimond 53cm ja 3,8kg, Kristofer 52cm ja 4,3kg, Adeele 52cm ja 3,6kg.
  3. Kuidas sa nii ruttu jalule said peale keisrit, kuidas sa lapsega kahekesi haiglas hakkama said kui sul endal suur haav või sina siis valu ei tunne? Öeldakse, et mida kiiremini püsti saad peale keisrit, seda kiiremini taastud – muidugi peab kõike mõistuse piires võtma, et mitte üle pingutada, aga no, ega mul ei olnud muud varianti, kui oma tagumik voodist välja ajada ja liikuda. 😀 Valulävi on mul küll üsna kõrge, ütleme nii.
  4. Kuidas imetamine edeneb? Väga hästi! Rinnapump oli ja on asendamatu abimees, juba haiglas oli ja hõbedast nibukaitsmed on parimad sõbrad praegu (neist ma pikemalt kirjutan varsti instagramis @janeblogi, nii et tulge jälgima!)
  5. Kas teil oli ka doula? Mkm.
  6. Kuidas Viljandi haigla personal ja kuidas seal üldiselt oli? Meid võeti väga soojalt vastu, nagu Geit ütles: “Nagu vanaema juurde läheks!” ja kõik olidki väga sõbralikud ja toredad, v.a see üks tädike. 😀

Ma olen nüüd sünnitanud Pärnus, Tallinnas, Paides 2x ja Viljandis ning ütleme nii, et Paides oli kõige mõnusam, v.a Raja oma nibureibiga.

15 thoughts on “Joosepi sünnilugu – plaaniline keiser ja kogu sellega seonduv”

  1. Kaks aastat tagasi kui mul viljandid keisriga kaksikud sündisid oli seal küll imetamisnõustaja olemas. Käis mind igapäev vaatamas, toodi veel imetamispadi ja asjad sinna samasse palatisse. Tassiti mulle veel tugitool sinna ja kõik vajalik 🙂
    Aga jah see oli jama, et mees ei saanud sinna jääda. Mul tuli mees hommikul ja sai umbes kella neljani õhtul olla, peale seda ajasin ka end ämmaemanda abiga püsti. Ma sain ainult esimesel päeval vedelikke, edaspidi sai ikka õnneks normaalset toitu, aga olin ise ka endale piisavalt näksimist kaasa pakkind.

  2. Mina kaksikud sündisid juulis 2021 plaanilise keisriga. Haiglasse läksin sama päeva hommikul ja põnnid sündisid 9 läbi natuke. Keiser oli reedel ja koju saime juba pühapäeva hommikul. Ei pea keisriga minema kohale päev enne aga ka kolm päeva kindlasti sees olema.

  3. Kui ma esimest last u 10 a tagasi sünnitasin sain ka mingilt mammilt sõimata, et mul verd tilgub ja tema peab jälle koristama😞Nüüd kaks aastat tagasi sünnitaded oli lausa tore see 3 päeva seal haiglas veeta. Seekord oli mul suur verekaotus ja keegi midagi ei öelnud ja just hoolitseti rohkem. Seekord oli ka noori ämmakaid ja arste palju rohkem ja koguaeg käisid ja uurisid ise kas kõik on hästi. Mul tõesti vedas, et seekord nii hea kogemus oli, sest see esimene kord jättis ikka aastateks väga mõru maitse suhu. Jutt siis samuti Viljandist

    1. Ma sünnitasin detsembr 2021 Ida-Viru Keskhaiglas. Kartsin seda kohta kui tuld aga sain üllatavalt meeldiva kogemuse osaliseks. Ei käinud keegi nibusid väänamas ja õiendamas, et voodilina verine on.

  4. Ma ikka megarahul, et 2nädalat varem polnud mehele mingeid piiranguid ja koroonateste ka ei tehtud.
    Tegelikult on olemas küll Viljandi haiglas imetamisnõustaja (keegi Kadi minu arust), aga ta iga päev ei ole tööl (minu sünnituse ajal oli ta). Aga ma vist tean, kes see niburebija ämmakas oli, mul küll temaga väga kokkupuudet ei olnud (v.a. See osa kui perepalati eest pidi maksma ja ma ütlesin, et mees tuleb kohe trepist üles ja maksab ja siis podises, et kas mul endal siis raha pole v 🤣), aga teised ämmakad (kõik noored) olid megatoredad ja üks tõi mulle ise nibukaitsme proovimiseks, et ehk sellega beebi saab paremini ja abistasid ja julgustasid igati.
    Aga tolle pahura tädi kohta me andsime mitteametlikku tagasisidet ka (kusjuures lastearsti juuresolekul oli ta megavagur), kuna meil veitsa nagu käpp sees juhtkonna pool ja nad ise küsisid, et kuidas kogemus oli ja kuidas töötajad käitusid.

    1. Jaa, mul ka ta lastearsti juuresolekul oli väga vagur ja üldse mitte nii üleolev kui muidu. 😀 Aga ülejäänud personal ja neid oli palju erinevaid nende kolme päeva jooksul, olid küll megatoredad. 🙂

  5. Tere Jane!

    Mul on küll 1 laps poeg kes juba 13-aastane noormees.
    Ma elasin kunagi Rakveres ja poeg sündis ka seal. Mulle tehti ka keiser kuna poeg ei keeranud nii et pea oleks all. Kui ta mul lõpuks kõhust välja võeti ja mind ärkamisruumi viidi ja sealt siis edasi tavapalatisse viidi. Käidi küll mu haava hiljem vaatamas aga kordagi ei katsutud minul rindu et kas piima tuleb. Rinnapumpa oli seal ka vähe. Igatahes mina seda kasutada ei saanud. Pidin süstlaga tõmbama rinnanibust et üks rind annaks piima. See oli väga piin ja valus. Kokkuvõttes lahkusin haiglast rinnad põletikus ja kodus hakkasin kapsalehtede ja jääkuubikutega möllama et rinnad põletikust ära saada. Poeg võttis sellega kõvasti kaalust alla et piima ei saanud rinnast ja oli kollane. Hiljem hakkasin andma piimasegu pulbrit ja laps läks näost normaalseks.

  6. Ise olen ka oma lapsed Viljandi haiglas sünnitanud. Ei ole ka mitte midagi halba kosta.
    Ma isegi tean keda sa mõtled viimasel sünnitusel sai sõbranna ka tema käest nii et lausa kartis teda.
    Ja samas ma ise olin kõrval palatis ja minule ei tulnud ta kordagi mitte midagi ütlema.
    Aga jah see õhk tema ümber alati oli ärev🥴

  7. Nii tore on lugeda neid kommentaare ja hea meel on selle üle, et isa saab osaleda selles tähtsas sündmuses, mina sünnitasin oma lapsed sel ajal, kui isa sai ainult akna taga käia ja pärast meile järele tulla. See, et isa saaks sünnitusosakonda sisse tulla ja palatis olla, see oli mõeldamatu. Ei olnud mingeid imetamisnõustajaid. Esimese lapsega mul vedas, sest Kuressaare haiglas oli lastetoa õde, kes õpetas, kuidas imetada. Teise lapsega samas haiglas aga polnud enam seda toredat õde ja üks noor naine oli väga hädas, mina võtsin siis teda õpetada. 2 esimest last sünnitasin Kuressaares, tol ajal Kingissepas ja 3 järgmist Kärdla haiglas. Kärdlas olid väga toredad ämmakad, kes aitasid ja niisama ka sisustasid seda haiglas olemise aega, kui neil just ei olnud järgmine sünnitaja laual. Esimese lapsega hoiti tol ajal 7 päeva haiglas ja järgmistega 5 päeva. Naba pidi ära tulema, enne välja ei saanud. Rinnale toodi beebi alles siis, kui piim oli rinda tulnud, umbes teisel või kolmandal päeval, aga siis olid rinnad ka väga valusad. Aga pole hullu midagi, nüüdseks on minu lapsed ammu täiskasvanud ja kõigil neil oma pered ja omad lapsed olemas.

  8. Omal Jaanuari lõpp tähtaeg,esimene imeke 🥰. Kardan ka nii väga seda,et mees äkki ei saa jääda haigla sest olen nii harjunud 12 aasta jooksul sellega et iga sündmusega on ta mu jaoks olemas. Loodame muidugi kõige paremat 😊 Samuti haigla personali suhtes ka ootus ärevus suur kuna olen muudel põhjustel mitmeid haiglaid näind siis alati see ootus ärevus,et nii kas on normaalne õhkond või mitte.

  9. Minul oli Tartus selline nibunäpistaja. Tal oli küll savi, mis asendis imetada, aga vastik oli see pigistamine ikka. Esimene laps ka ja siis tuleb keegi niimoodi sind õpetama!
    Mul õnnestus lausa nädal keisri pärast haiglas olla. Nutsin ka ja tahtsin koju, sest nii raske oli terve aja üksi seal toimetada. Õnneks personal oli väga-väga hea ja toetav, aga paar ämmaemandat jätsid ikka mõru maigu. Ma saan aru, et neil on ka raske(terve osakond oli täis), aga natuke rohkem võiks ikka empaatiat olla, eriti veel esmasünnitaja suhtes.

  10. Ma ei tea kas tegu sama tädiga aga ma sain ka Viljandisse sünnitama minnes “meeldiva” vastuvõtu. Kui ma olin kolm nupule vajutust ukse taga teinud ja sisenenud oma maani vajuva kõhuga küsiti, et mis mureks on…nagu mis mõttes? Ei tahtnud eriti nõmetseda ka ja ütlesin ettevaatlikult, et sünnitada sooviks nagu. Mille peale sain vastuse, et neil need asjad ikka nii ei käi. Miks neid ei ole teavitatud, et ma tulen jne…Lõpuks ikka sain sünnitama aga väga nõme, et ühe tädi kehva päev võib niigi emotsionaalse hetke rikkuda totaalselt.

  11. Mina mõlemad lapsed Viljandi haiglas sünnitanud ja olnud ka sõbrannale 2-l korral tugiisikuna kaasas. Enda sünnituste kohapealt ei saa midagi halba öelda (eks vast see ka, et töötan ise samas majas). Ja seda lugu lugedes kohe tekkis suur huvi kes küll seal selline ämmakas on. Üldiselt on seal küll kõik väga toredad töötajad. Seal muidugi ka uusi tulnud seega ei teagi kõiki vb.
    Ainuke ebameeldiv asi mis enda esimese sünnituse juures häirima jäi on see, et mind suruti aina pikali. Püsti oli palju parem aga ma loll ei hakanud vastu ka. Mida ma ikka tea sünnitusest.
    Sõbranna sünnituste ajast on ka suht hea mulje. Vb kuna olin oma maja inimene siis käituti ka võimalikult viisakalt ei teagi. Aga üks imelik insident oli. Nimelt sõbranna oli üks tõsiselt vaikne sünnitaja. Ta mulle ükshetk ütles, et tunneb pressimistunnet. Öö oli. Natuke ennem kella 3 öösel siis. Ämmakas ja hooldaja olid läinud pikali kõrval olevasse sünnitustuppa. Ma siis läksin ütlema, et pressitunne on. Ämmakas tõstis pea ja ütles ahahh ja pani pea padja peale tagasi. Ma olin päris hämmingus. Et siis arvati, et kuna häält ei tee ja esmasünnitaja siis kindlasti ei ole asi seal maal. Läksin palatisse tagasi ja no ta ütles mulle, et tunneb, et no tuleb. Läksin uuesti ütlema ja siis vaikselt loivati kohale ja suht selline kuri nägu ees. Ja siis kui oli üle vaadanud hakkas kiire. Laps oli juba peaaegu väljas. Nüüd ei mäletagi kas oli 1 v 2 pressi ja laps oli käes. Aga suht kiiresti käis see. Sai sünnituslauale kui juba laps oli rinnal. See ainuke ebameeldiv kogemus. Olin ennem tööle asumist seal osakonnas praktikal ka ja isegi siis ei näinud ebameeldivat käitumist sünnitajate osas. Aga samas jah olen kuulnud ikkagi neg kogemusi ja seda siis Viljandi haiglaga.
    Kahju on see ainult, et kui üks töötaja on ebameeldiv siis kohe ei taheta sinna enam minna. Sinu loost küll jah seda nooti ei jäänud aga paljudel on kohe selline arusaam.

Vasta Stella-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga