jõulud 2015

Plaane pidasime juba nädalaid varem, mida meie jõulude ajal teeme. Iga aasta on käinud minu vanemad külas, sest oleme tähistanud ka minu ning mu poja sünnipäeva, kuid sellel aastal oli nende sünnipäevade tähistamine natuke teistmoodi. 

Päev enne jõule otsustasime, et läheme sellel aastal ise maale, minu vanemate juurde ja oleme pühade ajal seal. Ja nii oligi. Neljapäeva varahommikul sõitsime rongiga maale ja tulime tagasi järgmisel päeval- reedel. 

Tegelikult ei olnudki üldse mingit tahtmist kodus olla, sest siin on kõik asjad kokku pakitud ja jõule kottide otsas tähistada on üsna niru. Ja hea, et sellise otsuse tegin. Maal vanemate juures oli kuidagi.. kodusem. 
Jõulud olid nagu ühed traditsioonilised jõulud ikka- perega koosolemine, kingitused, natuke erilisemad söögid, kui oleme harjunud igapäevaselt sööma jne.

Mulle ei meeldi absoluutselt bussiga sõita ja just sellepärast valisin rongi. Ega tegelikult sellega sõitmine kuidagi erilisem või mugavam ei ole, aga seal on kuidagi vabam õhkkond, kuigi eelviimases peatuses hakkas Raimond juba oma jonniga teisi reisijaid piinama.. ja kui aus olla, siis meid ka. Aga õnneks oli järgmine peatus meie ja saime rahulikumalt hingata. 

Reedel juba oli selline tunne, et tahaks kiirelt koju, sest laupäeval ehk täna hakkan kolima ning tahaks selle asjaga juba ühele poole saada. Oma uude koju minna ja seal kõik enda käe järgi ära sättida.
Ma olin eriti hämmingus, kui ma jõuluõhtul tulin Facebooki ja avastasin, kuidas mõni isekas inimene on avaldanud arvamust, et jõulud on ikka räigelt mõttetu aeg ja miks inimesed üldse seda tähistavad. Või postitused, kus inimesed arvasid, et kuna lund pole, on jõulud jällegi üks mõttetu aeg. Ma tean, et igaüks võib avaldada arvamust, seal kus tahab ja millal tahab, aga mingi… inimlikkus? võiks ju olla, eriti sellisel ajal, kui on pühad. Mõne inimese jaoks on jõulud ainus helge ja hea aeg üldse aastas.. või elus, kes teab. 
Reede õhtul tulime linna kolmekesi. Hendrik jäi nädalaks minu vanemate juurde puhkama. ta oli seda nii kaua oodanud ja juba see aeg kätte jõudiski. 

Lapsed said kingiks ülivahvad käsilased, kes laulavad ja tantsivad. Mina sain endale nurumise peale Furby, kes on minu uus lemmik. Kingitustest aga kunagi hiljem. 

Ma loodan, et teil on just sellised pühad, nagu te olete soovinud!

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

5 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]